“Miks Sa ei kuula mind?!?”
“Miks Sa ei mõista mind?!?”
“Palun märka mind!!!”
Üsna sage on situatsioon, kus üks partneritest kurdab, et kaaslane ei mõista teda. Enamjaolt on see naine. Mehed pigem vaikivad ja kannatavad. Uputavad oma mured klaasi, ületundidesse või kõrvalsuhetesse. Mehed ju ei nuta ometigi!
Elatakse oma elu küll ühe katuse all, aga hingeliselt teineteisest sama kaugel nagu on päike kuust. Väliselt on kõik justnagu korras. Mis toimub aga meie sees?
Kõige enam stressi ja depressiooni tekitab inimestele kaaslase surm. Teisel kohal depressioonitekitajate nimistus on lahutus. Omamoodi lahkumised on mõlemad. Lahkumine aga annab võimaluse millelgi uuel alata. Kui vaid usume, loodame ja tahame ning aega anname.
Kuidas on lugu aga siis, kui oleme koos, aga hingeliselt on meie vahel terve igavik? Teate küll seda “tühja tunnet”.
Kui me ei räägi või vastupidi vaid karjume. Kui peame kandma ka kodus maske ja heakskiidu saamiseks mängima erinevaid rolle. Kui me lahendame ainult probleeme. Kui meie elu on saanudki üheks suureks probleemiks.
Kas me siis tõepoolest soovime seda? Olla ja elada päevast – päeva ilma läheduse ja teineteise mõistmiseta?
Mis siis ikkagi takistab vastutust võtmast ja oma suhte muutmiseks midagi tegemast?
Kui me armume, siis on elu imeline. Me jumaldame kõiki oma partneri iseloomuomadusi ja jooni. Meil oleks justkui roosad prillid ees. Paraku on loodusel omad seaduspärasused ja armumine saab ühel hetkel otsa. Algab argipäev ja võimuvõitlus, kus need omadused, mida eelnevalt partneris imetlesime, hakkavad meid häirima. Vahel need lausa ärritavad ja ajavad meid hulluks. Näiteks kui suhte alguses imetlesime partneri seltskondlikkust, siis märkame ühtäkki, et meid ärritab väga partneri esiletõusmine igas võimalikus olukorras. Ja nii me siis võitleme ja lepime, lepime ja võitleme. Mõned suhted lagunevad, osades lihtsalt võetakse koorem kanda. Et elu peabki raske olema. Kuna meie hing ihkab lähedust ja ühendust, siis vahel juhtub, et armume taas ning ring algab uuesti. Vahel endise partneriga vahel sootuks uuega…
Miks me aga ei suuda, oska ega taha võtta sel hetkel vastutus ning teha otsust? Otsust, et suhtes on vaja edasi liikuda, midagi muuta. Tihtipeale võib jääda puudu teadmistest ja oskustest. Oleme seda kõike justkui kusagil juba näinud. Sarnaseid käitumisi ja suhtumisi. See võib olla olnud meie lapsepõlves, sest paljuski oleme ettekujutuse armastusest võtnud üle oma vanematelt. Meie suurimatelt õpetajatelt ja eeskujudelt. Seega me justnagu lepime olukorraga ja arvame, et me ei väärigi paremat.
Või on põhjuseks see, et me ei julge oma suhtega tegelema hakata? Hirm?
Hirmul võivad olla väga erinevad tagamaad. Tahan olla tugev. Eriti just oma partneri jaoks. Sügaval alateadvuses vajame me kõige enam just partneri heakskiitu ja tunnustust.
Või hirm selle ees, mis kõik võib selle töö käigus üles tõusta? Kas oldakse valmis iseenesele antud teemasid tunnistama ja nendega kohtuma? Oma nõrkustele, eksimustele ja valudele otsa vaatama. Nägema enese panust suhtesse ja probleemidesse.
Kas partner suudab minu päris olemust taluda ja tolereerida ning mulle andestada? Äkki ma pole enam piisav, kui mul on nõrkused ja “vead”? Äkki ta jätab mind maha? Mis siis saab?
Ja nii me siis mängime seda mängu. Lepime olukordadega, neelame oma valusid ja hirme alla, kannatame, otsime lohutust mujalt. Kuni surm meid lahutab…
Kuna meil on olemas meie ratsionaalne ajupool ja ego, siis leiame ühel hetkel vabanduse, et meil polegi oma partnerit vaja, sest ta ei mõista meid nagunii. Järelikult pole ta ka see “õige”.
Kui aga võtta ise vastutus? Oma suhte ja iseenese tunnete eest. See on keeruline, sest palju lihtsam on mõelda, et keegi teine on süüdi. Kas siis meie partner, vanemad, valitsus või kogu universum. Keeruline on esitada enesele küsimus, et millega mina olen sellesse suhtesse panustanud. Eemaldumisesse või igasse järgnevasse probleemi. Igal mündil on alati kaks poolt.
Mis oleks, kui hoopis leida see otsustuskoht, jõud ja julgus ning alustada teekonda koos oma partneriga. Ükskõik, kui hirmutav see võib tunduda.
Kui oleme eneseabikursustel üksida, siis koju minnes on seal ootamas meie kaaslane. Kaaslane, kellele soovime õpitud tõde kuulutada ja kes tihtipeale seda meile ootamatult ei mõista, sest me ei ole seda koos kogenud. Partner, kes ei suuda olla “värske koolitatuga” samal lainel võib hakata tundma ennast ebapiisavana. Selle tulemusena lõhe suhtes ning eemaldumine vaid süveneb.
Minnes aga koos läbi kurbuste ja rõõmude on see meie ühine teekond. Me jagame seda koos ja saame osa teineteise hirmudest, kahtlustest ja rõõmudest. See aitab mõista ja toetada. Loob empaatiat ja mõistmist, mis on vajalikud, et ennast täisväärtusliku ja terviklikuna tunda.
Selle kõigeni on teekond, mis on pikem kui sekund. Uskuda, et asjad iseenesest muutuvad, ei ole väga nutikas. Koos kasvamine liidab ja loob ühtekuuluvustunnet.
Ja nii me siis saadame oma päevi õhtusse. Jutustame enesele lugu, et kui pole otsest füüsilist ega vaimset vägivalda, siis on kõik korras. Istume õhtuti arvutite ees. Vaatame tummalt TV helendavaid ekraane. Teeme igal võimalusel ületunde ja oleme kõiges üliaktiivsed. Otsime tegevusi, millega vältida lähedust. Sest paljas mõte lähedusest, mida väga ihkame, aga samas ka kardame, teeb haiget…
Sealjuures oleme kurvad, tigedad, kergesti ärrituvad, õnnetud, füüsiliselt haiged.
On loogiline tunda selle teekonna alguses hirmu. Teekonna ees, kus astume koos partneriga. Me ei tea täpselt, mis sellel teel juhtuma hakkab ja kuhu me jõuame ning teadmatus sisendab alati ebakindlust.
Tõepoolest, keegi ei tea ette öelda, milline on see teekond ja mis seal täpselt juhtub. Kas see on kurviline, mägine, sirge või hoopis vahepeal vägagi raskesti läbitav.
Üks, mis on kindle, on see, et see tee viib sügava läheduseni, kus on võimalik kogeda tõelist armastus. Armastus, mille maitse andis meile armumine. Mäletate seda tunnet? Ja see annab usku ning lootust, et kõik on võimalik.
Tuleb lihtsalt leida see usk ja lootus. Iseendasse ja oma kaaslasesse. Ja mitte unustada sellel teel ka mängida ning lustida. Mida varem teele lähed, seda kiiremini kohale jõuad!
/armastusega urme/
