Lubasin endale mõnda aega tagasi, et sellest teemast ma küll ei kirjuta. Võta siis näpust!

Tundub, et sellest teemast ei saa niipeagi veel küll. Sellest kirjutavad kõik meediaväljaanded, seda näeme televisioonis, sellest räägitakse nii tähtsate nõupidamiste alguses, poejärjekorras, lasteaias kui ka sünnipäevadel. Ja kirge on alati oh kui palju.

Mulle tundub, et kogu meie rahvas on justkui jagunenud kahte leeri – ühed, kes tahavad ja teised, kes ei taha. Nagu meil alati on.

Olen mõelnud, et mida siis mina tunnen.

Üsna mitmeid vastakaid tundeid.

  • Hirmu, mis saab meie Eestimaast, kui seda rüüstatakse ja hävitatakse. Mis saab meie kultuurist ja keelest, kui seda ei austata ega respekteerita.
  • Kurbust nende pärast, kes on ilma oma päris koduta. Kes tulevad kusagilt, kus on olukord, mida me ei oska ettegi kujutada.
  • Ebakindlust, kas meid ja meie maad kasutatakse ära?
  • Muret oma laste ja lapselaste turvalisuse pärast.
  • Kurbust meie endi vaesuses vireleva rahva pärast, kes on justkui vähemtähtsad.
  • Viha, et mis õigusega tulijad ei hoia ja väärtusta seda, mida neile pakutakse.
  • Segadust ja süütunnet, et kas ma pole siis inimlik, et “neid” avasüli siia ei taha.
  • Ja rõõmu! Päriselt!

Rõõmu selle ees, et tänu pagulastele on tõusnud eriti tugevalt päevakorrale vastandumine. Erinevad arvamusrühmad kaitsevad tulihingeliselt omi vaateid. Nende eest ollakse valmis lausa barrikaadidele viskuma. Arvamussaated, gallupid, vihakirjad, kolumnid, debatid jne. Kõige selle juures oleme kaotanud ühe vägagi vajaliku oskuse – oma vastase kuulamise ja mõistmise. Vähemalt proovimise mõista. Miks tal on sellised vaated? Mis on nende mõte?

Me keskendume vaid oma tõe kuulutamisele ja nii me siis võitlemegi. Usun, et kui kuulata vastaspoolt, kuulda ja püüda mõista, siis saaks koostöös võtta vastu palju tulemuslikumaid ja tervemaid otsuseid. Märgata seda, mis oleks parim ja kõige kasulikum meie Eestimaale.

Unustada ära mõte, et mina tean täpselt, mis on kõige parem.

Kuulamine ja mõistmine ei tähenda seda, et nõustud vastaspoole arvamusega. Lihtsalt proovime kuulata ja kuulda. Täiskasvanuliku uudishimu ja hoolivusega. Sellistest aruteludest tõuseb enim kasu.

Läbi kuulamise ja mõistmise väheneks vastandumine. Kogu meie elus.

Milline oleks maailm, kui alternatiivpedagoogika ja tavapedagoogika ei võitleks vaid töötaksid koos? Meie laste turvalisema tuleviku nimel.

Kui tavameditsiin ja alternatiivmeditsiin töötaksid koos. Ikka meie rahva tervise heaks.

Kui koalitsioon ja opositsioon töötaksid koos. Tahaksid kuulata, mõista ja leida parimaid lahendusi.

Mitte läbi võitluse ja vägikaika vedamise vaid läbi hoolimise, mõistmise ja turvaliste arutelude, kust võetakse kaasa parim.

Meenub lause “Nukitsamehest”: “Head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab elada neil.”

Viskame ükskord oma vitsad nurka ja elame ilma võitluseta. Usun, et tegelikult on meile kõigile armas meie Eestimaa. Lihtsalt suurte võitluste ja tõekuulutamiste käigus oleme eesmärgi juba ammu silmist lasknud.

Aitäh pagulased, et selle vastandumise nii tugevalt välja tõite. Olen väga tänulik selle eest!

Kui me praegusel hetkel ka ei märka hakata kuulama ja mõistma, mida meie vastaspooled öelda tahavad, mis on nende soovide taga, siis millal veel…

Mul on elus päris palju kogemusi, kus muutes oma suhtumist sallivaks ja hoolivaks muutuvad ka asjaolud, mille eest oli vaja muret tunda.

Kõige olulisem on, et me oleksime siin väikeses Eestis ühel meelel. Meil võivad olla erinevad arvamused, aga kuulates teineteist suudame teha ühiseid ja parimaid otsuseid. Nii saame oma kodu paremini hoida. Ja see hoidmine kiirgab välja ka meie kodumaalt ning võib mõjutada mida iganes.

/armastusega urme/

Jaga seda artiklit teistega