I am arrived, I am at home:)

Siin ma siis istun. Kirjutamas on 112 lugu. Mul selline arvestus arvutis. Minu Elu Lugu.

Olen nimelt hetkel Tartumaal paastumas. Juba seitsmendat korda ja paljugi on juhtunud. Täna on viies päev. Kui laupäeval siia sõitsin, siis tuli meeltesse mõte, et võiksin võimalusel oma toa vahetada kahesest üheseks. Ei tundunud loogiline, sest olen alati olnud kaheses. Odavam ja lõbusam. No aga kuna õpin hetkel Elu usaldama, siis küsisingi, kas on ühest. Ja juhtumisi! oligi. Esimesed neli päeva olid rasked, raskemad kui eales varem. Ma ei suutnud midagi teha nii nagu siinses programmis kirjas oli. Hea kui jõudsin end massaaži vedada ja võibolla veel kuhugi. Olin endaga nii pahuksis. Üks osa minust ütles, et võta ennast kokku, teine osa ütles, et kuula keha. See võitlus kestis esimesed kolm päeva. Siis andis mõistus intuitsioonile alla ja lõpetasin enda süüdistamise, sest ma ju nagunii ei olnud “tubli”. Otsustasin mitte minna hommikul pikkadele rännakutele külmas ja pimeduses. Rullin end voodis ja lihtsalt olen. Vette ka ei lähe, sest see minu jaoks külm. Osadest protseduuridest loobusin kohe alguses ja teen vaid neid, mis mulle meeldivad ja sobivad. Magan. Igal võimalikul hetkel. Midagi uut minu juures.:)

Enamus ajast olen päris üksi oma üheses toas ja alles eile taipasin, miks seda ühest vaja oli. Et nutta ja naerda nagu hull.  Et jõuda sinna kohta, kuhu jõudsin. Eile ärkasin tohutu raskusega. Nagu tonn kive oleks hingel. Läksin massaaži ja hakkasin laual nutma. Pisarad lihtsalt voolasid. Massöör küsis, et kas kõik on ok. Ma isegi ei teadnud, kas on. Siis tuli järgmine protseduur ning nühkisin sealgi tekiga oma pisaraid. Ja siis tuli tohutu taipamine tühjusest mu sees. Täielikust tühjusest, kus polnud rõõmu, armastust, lootust, usku. Mitte midagi. Oli vaid hirm ja segadus selle tühjuse ees. Protseduur lõppes ja tulin tuppa ning ulgusin nagu väike tüdruk. Vist oma elu ühte suuremat nuttu. Paast oli lisaks kehale puhastamas ka mu meelt ja hinge. Istusin ja tahtsin esmalt, et see tunne lõppeks. Siis aga lasin lihtsalt olla. Nutsin ja nutsin ja kuulasin muusikat ja siis kirjutasin. Kirjutasin kõik endast välja. Selle tühjuse ja hirmu tühjuse tundmise ees. Ei tulnudki pikk jutt.:) Mõte oli selge ja sõnad lihtsalt järgnesid sellele. Sain aru, et see tühjus koos ebakindluse ja hirmuga selle tundmise ees on minus olnud juba pikka aega. Mina, kui hea fassaadimester olin seda tõenäoliselt osanud hästi varjata. Teiste eest ja ka iseenda eest. Eelkõige kartuses sinna ise sisse vaadata ja selle vaatamisega teistele haiget teha. Peale kirjutamist hakkas veidi kergem. Ühel hetkel lõppesid pisarad. Olin nii läbi. Nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Aga miski oli muutunud. Rahu oli.

Tuli järgmine hommik ja ärkasin tohutu jõu ja meelekindlusega. Vaatamata sellele, et pole juba viis päeva söönud oli hullult jõudu ja jaksu. Ja vaatamata sellele rullisin end hommikul voodis edasi. Ei läinud sinna, kuhu nagu oleks pidanud. Siis tegin mõnusaid asju – massaaž, jalutuskäik, käte ja jalgade parafiin, soe tee ja jälle voodis vedelemine. Ning siis juhtus miskit huvitavat. Valisin telefonist muusika ja hakkasin nagu segane üksi mööda oma tuba tantsu vihtuma. Minus oli nii palju lapselikku rõõmu. Rõõmu, mille olin väga palju aastaid tagasi ära kaotanud. Tantsisin nii, et selg oli märg. Ja muide, lugu oli sama, mis eelmise päeva nutulugu. Koidu ja Laura „Segamini maailm“. No ja teisi lugusi ka. Läksin välja ja oleks tahtnud kõndimise asemel joosta. Naeratasin nagu totakas. Ütlesin prantslastele, kes siin ka paastuvad, kui pagana ilus keel neil on. Nuusutasin saabuva talve lõhna. Joonistasin töötajate autodele südameid. Lasin jääl liugu. Tundsin, kuidas igatsen lund. Tegin veel ühe lisaringi, sest lihtsalt tahtsin.

Taipasin, et oma eheda rõõmuni jõudmiseks oli vaja kogeda sügavaimat tühjust. Tühjuse puhtust ja puutumatust. Kõike seda jagada oma kõige lähedasemaga kartes üle kõige maailmas, et teen sellega haiget. Samas olin justkui ukselävel, kust tagasiteed polnud. Sillad olid põletatud. Olin need ise põletanud.

Nii ma siis siin nüüd istun ja kirjutan. Kogen vist esimest korda elus Elu päriselt. Olen kohale jõudnud. Isegi kui see jääks ainsaks päevaks minu elus, kus olin päriselt ELUS, siis see on juba väga palju väärt.

Olen kogu südames tänulik kõigi kogemuste eest oma elus. Kõigi sõprade ja teekaaslaste eest. Kõigi õpetajate eest, kes on minu viimase 10 aastase kasvamise ja arengu teel olnud valguse näitajateks. On see vast teekond olnud! No ja kõige rohkem olen tänulik Taavile ja oma kolmele imelisele tütrele, sest nemad on need, kes on mind ninapidi viinud minu kõige suurematesse arengutesse ja kasvamistesse. Olen ammutanud erinevad teooriad ja mõtted oma õpetajatelt, aga praktikat saavad mulle pakkuda vaid need, kes on mulle kõige lähemal – minu pere. Ilma oma pereta poleks ma see, kes täna olen. Armastan teid! Tunnen, et midagi uut ja ilusat on sündimas. Midagi õrna ja hoopis teistsugust, kui varem. Meie jaoks.

Miks ma seda kõike üldse kirjutasin? Seepärast, et anda kõigile julgust oma pime uks avada, sest selle taga on peidus imelised aarded, milleni me mingil muul moel ei jõua, kui minnes sealt pimedast toast läbi.

Märkasin hetkel, et minu loo number on 112 – Hädaabi telefon. Mul pole seda enam vaja, sest I’m arrived, I’m at home!

PS. Otsisin oma loo juurde fotot endast. Läks pool tundi ja siis sain aru, et ükski pilt ei sobi, sest need on tehtud enne eilset ja tänast. Tõusin siis püsti ja tegin praegu ühe – väsinud, räsitud, pesemata peaga, ilma kauni meigita ja sobilike riieteta, Mis veel, segamini toas. Aga siin on midagi, mida ühelgi varasemal fotol pole. Tegelikult on see minu sees. Võtke heaks või pange pahaks!:) Kaks päeva tagasi poleks ma eales sellist fotot postitanud.:)

 

Jaga seda artiklit teistega

Autor |2019-11-28T00:52:02+02:00 27. november 2019|Kategooriata|