Kogu meedia on äärest-ääreni täis viimaste päevade aktuaalseimat teemat – Eestlaste häving suusatamise maailmameistrivõistlustel. Rohkelt arvamusi, kriitikat ja sekka ka väikesi tasakaalustavaid mõistmiskillukesi.
Vaatasin paar tundi tagasi Karel Tammjärve ja Anti Saarepuu pressikonverentsi. Vaatasin kohe päris hoolega ja püüdsin tabada igat märgatavat emotsiooni. Neid oli palju. Väga palju.
Mul hakkas kahju ja tundsin kurbust. Kurbust selle taaga pärast, mida kannavad kõik need, kes võistlevad. Püüavad olla parimad. Jõuda medaliteni. Lugesin eile Austria murdmaamehe Johann Dürri dopingulugu ja mõtlesin selle üle, mis tunne on sõita ja jääda maha neist, kellega enne konkurentsis olid. Kas on võimalik nendega ausalt konkureerida? Kas on võimalik nendega üldse konkureerida? Kas need möödaminejad on “puhtad”? Mis on see murdumishetk, kus otsustad midagi abiks võtta? Muidugi võib siinkohal öelda, et iga inimene teeb oma valiku ise. Kas ja kuidas edasi läheb. Samas on hea mõelda, millise vastutuse on rahvas andnud kanda medalilootustele ja nende treeneritele. Ja see koorem on ka vastu võetud, sest medalisäral on ahvatlev magnetiline külgetõmme. Egotrip. Vajadus olla parim. Tunda imetlust. Naudiskleda aupaistesäras.
Minu noorim tütar pole kunagi armastanud võistelda. Kui ta väike oli, siis arvasin, et ta on arg ja lihtsalt ei julge. Täna taipan, et ta on tark. Mida võistlemine siis annab? Alati on lisaks võitjale ju ka kaotaja ning tema olemine on üsna õnnetu, ebamugav ja sageli kriitikast üle külvatud. Usun, et pea kõik meist on teinud õelaid märkusi meie endi sportlaste kohta, kes pole saavutanud loodetud ja oodatud tulemusi. Käsi püsti, kes on alati nende suhtes suutnud olla lõpuni mõistev?
Iga võistlusega loome me teadlikult konkurentsi. Õppisin koolis, et konkurents on edasiviiv jõud. Kas ikka on? Jaapanis on konkurentsi asemel kasutusel koostöö ja toetus. Tundub, et toimib rohkem. Inimesed on lahked, sõbralikud, hoolivad, tähelepanelikud. Nad naeratavad palju ja on abivalmid. Koostöö ja toetuse puhul kogeme turvalisust, mis aitab olla järjest parim versioon iseendast. Võistlemine tekitab stressi ja hirmu. Adrenaliini on võimalik ammutada ka õnnestumistest ja edust isikliku arengu teel. Sellest, et suudad olla järjest taiplikum, hoolivam, mõistvam. Parim versioon iseendast. Mitte parim maailmas vaid parim maailma jaoks.
Jäin mõtlema ka selle üle, et kas keegi on näinud mediteerijaid, kes võistlevad meditatsiooni pikkuses või meelerahu leidmise sügavuses? Kelle vaikuseminut on vaiksem või kelle hingamine on rohkem tasakaalus? Tundub eriti tobe. Miks me siis peame võistlema kõiges muus? Sellepärast, et nii on alati olnud…
Mis puudutab veel Karelit, siis mind väga puudutas tema mõte, et see pole tema lastetuba ja vanemad pole teda selliseks kasvatanud. Et tal on kurb ja häbi oma lähedast ees. Minu meelest on Kareli vanemad nii mõndagi õigesti teinud. Eelkõige just selle tõttu, et Karel istus täna sirge seljaga ja võttis kanda vastutuse oma tegude eest. Näitas välja kergendust ja vabanemist, et sai selle koorma oma õlgadelt maha. Ei süüdistanud kedagi kolmandat, treenereid, ühiskonda ega sporti laiemas pildis.
Mu meelest on see vastutuse võtmine. Me eksime kõik ja teeme oma elus mitmeid valesid otsuseid ning valikuid. Kui me neid ei teeks või kardaks teha, siis jääks elu lihtsalt elamata. Oluline on seista sirge seljaga ja öelda, et nii oli. Vajadusel vabandust paluda. Iseendalt. Neilt, kellele haiget on tehtud. Õppida ja edasi minna. Targema ja teadlikumana.
Loodan, et me anname andeks. Ehk juba oleme seda teinud. Karelile. Andreasele. Andrusele. Matile. Kõigile. Iseendale. Meie andestus aitab neil endile andestada. See on inimeseks olemise imeline reaalsus. Vahel nii raske ja samas nii lihtne.
Loodan ja usun, et neil noortel meestel on pered ja kodud, kes toetavad ning mõistavad sel eriti keerulisel ja raskel hetkel. Hetkel, kus nad vajavad just kõige enam toetust, mõistmist ja armastust. Et nad ei jääks oma murede ja raskustega üksinda nagu jäi üksi ja jättis oma pere üksinda Vargamäe Andres.
Foto Pixabay
