Tormi keskmes on üks väga vaikne ja rahulik koht.

Vaatasin taas “Hommik Anuga”. Jätkuvalt minu lemmiksaade ja vist pea ainuke, mida kindlasti vaadata soovin ja soovitan.
Puudutas intervjuu Hans H.Luigega.
Paar mõtet sellest.
“Meil on vaja õppida hakkama saama määramatusega.”
Mina tajun, et mida enam olen ise kohal ja keskmes, seda vähem saab mind kõigutada määramatus. Ma ei lähe kaasa väljas toimuvate õudustega ning need ei saa mind tasakaalust välja viia. Eelnevalt nägi see välja nii, et selleks, et mitte kogeda väljastpoolt tuleva info poolt tekitatud ebamugavat ning hirmutavat tunnet lõikasin ma ennast sellest välja ehk sulgesin need infokanalid, mis seda mulle paiskasid.
Tuues võrdluse analoogsest situatsioonist pereelus, siis kogedes lähedaste (laste, kaaslase) käitumisest või käitumatusest tulenevat raskust ja taibates, et minul puudub igasugune võimekus seda kõike kontrollida, eemaldasin ma end nendest olukordadest. Tegin palju-palju tööd, olin vait, läksin trenni, kursustele vms. Mujal olles probleemid justkui kadusid. Vähemalt selleks mujal oldud hetkeks.
Täna õpin määramatusega hakkamasaamist sel moel, et jään kohale. Ei korralda ega kontrolli, aga olen väga olemas. Märkan endas toimuvat ja aktsepteerin seda. Ei suru alla ega lase ka pimesi valla. Jagan ja väljendan ning loodan, et turvalisemalt ja selgemalt kui varem, enne eemaldumise kasutuselevõttu.
Tormi südames on alati üks väga vaikne ja tasakaalus koht. Kui see üles leida ja hoida oma keskmes, siis on  võimas ja vägev tunne.
Teine mõte Hans H.Luige vestlusest.
“Oluline on minul täiskasvanuna hoida üleval vestlust laste ja nende sõpradega, et nad ei libiseks ära.”
See mõte kannab mind kogu minu kooliõpetaja projektis. Ehk lähtuda alati noorte ja laste vajadusest ning kohanduda õpetajana õpilaste vajadusele.
Inimene on võimelin õppima uudishimuga vaid siis, kui tal on olemas baasturvalisus ja esimene samm koolis on see, et õpilane tunneb õpetaja kohalolu ning valmidust kohandada ennast ja oma õpetamismeetodit just lapse vajaduse kohaselt. See kõik loob õppijale võimsa “Mina olen oluline!” tunde. On loogiline, et see pole õpetajale alati lihtne. Vahel tulenevalt tehnilistest asjaoludest, aga veelgi enam kõigest sellest, mis toimub õpetaja sees.
Ehk siis selleks, et õpetada ja toetada lapsi pean veelgi enam õppima iseenda kohta ja see on tõesti elukestev õpe!
 
Aitäh, Anu Välba, et teed nii intrigeerivaid ja toredaid saateid!
Tänane saade SIIN
 

Jaga seda artiklit teistega

Autor |2019-09-15T12:51:46+02:00 15. september 2019|Blogi jutud|