Suhted on kõikjal meie ümber, tahame me seda või mitte.
Oleme igas hetkes ja olemises mõjutatud suhetest, tahame me seda või mitte.
Kogeme suhetes lähedust, turvalisust ja rõõmu, aga ka valu, pettumust ja üksildust, tahame me seda või mitte.
See kõik on ELU.
Me läheme lähisuhtesse mitte armastuse pärast. Jah, mitte armastuse pärast vaid igatseme kogeda, et meie neli baasvajadust saaksid rahuldatud.
1)TURVALISUS – Me igatseme, et meie elus oleks keegi, kes annab meile oma aega, oma sooja ja lahket silmavaaate, kohalolu, puudutuse.
2)AVASTAMINE – Me igatseme, et meie elus oleks kirge, avastamist ja põnevust.
3)IDENTITEET – Me igatseme, et saaksime olla just sellised nagu oleme – kõigi oma mõtete, tunnete ja vajadustega.
4)VÄÄRTUSLIKKUS – Me igatseme olla olulised ja vajalikud.
Kui minu baasvajadused on rahuldatud, siis kogen, et meil on koos hea olla, et elu on põnev ja koos saame kõigega hakkama; et saan olla mina ise, olen mõistetud ja toetatud; et olen väärtuslik just sellisena nagu parasjagu olen.
Romantilises faasis, armumise ajal, on need vajadused kõik vägagi kaetud. Meil on piiramatult aega teineteise jaoks, tahame koos olla, vaatame pikalt ja soojalt teineteisele silma, kallistame, puudutame, seksime, jagame oma maailma, tunneme end olulise ja erilisena. Ja usume, et nii jääbki. Igavesti. Alatiseks.
Armumine on paraku ajukeemia ja see saab läbi ning iga suhe jõuab ühel päeval järgmisesse faasi, milleks on võimuvõitlus ehk konfliktifaas. Ja ühtäkki tunneme baasvajaduste defitsiiti – just nagu lapsepõlveski, sest meie alateadvus on valinud meile partneri meie vanemate järgi …
Kui minu baasvajadused on rahuldamata, siis kogen, et mind ei märgata ja ma pole oluline; ma ei saa usaldada ja pean ise hakkama saama; mind ei mõisteta, ma ei saa olla avatud ja aus; mind ei väärtustata, ma pole piisav, ma ei saa hakkama, ma ei tohi eksida.
Tunneme üksildust, valu, kurbust, viha, alandust, ebaõiglust, pettumust, ärevust, süüd …
Nende tunnetega hakkamasaamiseks kasutame lapsepõlves õpitud ellujäämisstrateegiaid – võitle või põgene. Vaidleme, tülitseme, tänitame, peame monolooge või oleme vait, eemaldume – nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Lahutame või elame koos, aga justkui nähtamatus lahutuses. Ja see ei ole tore! Meiega ei pidanud ju nii minema…
Kõik eelnev kirjeldas mitteteadlikku paarisuhet. Teadlikus suhtes ma teadvustan, et paarisuhe on parim enesearengu keskkond ja teekond – meil on vaja õppida oma vajadusi ja tundeid teadvustama ning turvaliselt väljendama ehk siis oma ellujäämisstrateegiaid muutma – kas see, mida ma parasjagu teen, toob suhtesse turvalisuse või võtab seda ära? Vaidlemine, tülitsemine, tänitamine, monoloogi pidamine või vaikimine ja eemaldumine on see, mis võtab turvalisust ära. Järelikult on vaja midagi muud õppida tegema. Jah, just minul, sest see on minu elu ja minu elukvaliteet.
Turvalise suhte loomine on elukestev teekond ja seda on vaja õppida nagu kõiki muid eluks vajalikke oskusi. Sellel avastamise ja kasvamise teekonnal saame luua tõelise armastuse!
Me oleme inimestena „karjaloomad“ ja vajame oma ellu turvalisi suhteid. Ainult suhetes on võimalik rahuldada oma baasvajadusi – me ei saa seda teha üksi nurgas konutades. Ainult suhetes on võimalik kogeda tõelist lähedust ning ühendust.
Rõõmsat ja uudishimulikku teekonda!
