Meie Muinasjutt

Eile tunnustas Pärnu linn meie kodu Kauni Kodu tiitliga. Olen rõõmus ja uhke. Selle kõige üle, mida oleme siin loonud. Tänulik, et see on võimalikuks saanud. Jagasin eile oma rõõmu ja hommikul tundsin, et Meie Kodu väärib pikemat lugu, kui eilsed kolm lauset. Meie teekonna lugu. Siin ma siis nüüd kirjutangi. Teekond. Siia jõudmine võttis palju aega ja tegelikult algas see minu jaoks 47 aastat tagasi. Siin ongi siis meie muinasjutt. Hääd lugemist!

Elas kord üks väike Tüdruk. Ta elas koos oma vanemate ja vennaga. Ühes pruunikashallis ja kivises majas ühes suures linnas. Tema kõige suurem soov ja igatsus oli, et kodus oleks rõõm ja rahu. Tüdruku ema hoolis ja armastas oma tütrekest nii väga, et oli valmis tema nimel kõigest loobuma. Muretses ja hoolitses igal minutil ja sekundil. Isa armastas samuti oma tütart, aga teistmoodi. Ta tegi palju tööd, oli kodust eemal ja pigem endassetõmbunud. Ema ja isa olid oma suhted üsna keeruliseks elanud ja neil puudus igasugune oskus midagi oma suhtes muuta. Rääkimata oskusest puudus neil ka lootus, et seda üldse on võimalik teha… See oli üks üsna kurb ja üksildane koht.

Tüdruk kasvas ja vanemad andsid talle kõike seda, mida nad oskasid ja milleks võimelised olid. Väikese Tüdruku südames ja peas oli igatsus, et kui temal ühel päeval oma pere on, siis seal on kõik teistmoodi. On soojus, armastus, lähedus, mõistmine, koosolemine. Ühel päeval oligi käes hetk, kus Tüdruku elus oli üks tore Poiss ning kõik imeline ja igatsetu tundus justkui võimalik ja käegakatsutav.

See tore Poiss tuli kodust, kus temal olid omakorda vanemad ja vanavanemad. Kes samuti armastasid ning hoolitsesid omal moel. Just täpselt nii nagu nemad parasjagu oskasid. Kohati võibolla sel moel, mis ei jätnud väikesele poisile ruumi oma igatsuste ja vabaduse nautimiseks. Alati tuli teha tööd, mis tundus, et mitte kunagi ei saanud otsa. Tuli valida pooli, et saada heakskiitu ning vähimatki turvalisust.

Nüüd olid nad aga koos – Poiss ja Tüdruk. Tüdruk, kes nii väga igatses sooja, turvalist ja hoolivat kodu. Poiss, kes igatses samuti soojust ja hoolivust. Ja lisaks kõigele veel vabadust. Kohe väga. Nad olid üsna noored ning peagi tahtis nende juurde tulla üks väike inglike. Tundus, et kõik on justkui võimalik.

Ühel õhtupoolikul hakkas Poiss end välja sättima ja Tüdruk jäi koos piskese beebiga koju. Tüdruku südamesse imbus ebakindlus. Kurbus. Muretsemine. Igatsus. Tüdruk palus, et poiss ei läheks. Oli pisaraid ja nuttu. Klammerdumist. Poiss läks, sest talle tundus, et tema kauaigatsetud vabadus on taas käest libisemas. Sel hetkel murdus miski päriselt. Tüdruku unistus „teistmoodi“ kodust, kui tema lapsepõlves kukkus kildudeks sinnasamasele kivipõrandale.

Algas elu, kus oli rohkelt mõlemapoolseid käitumisi, et oma isikliku valu ja kurbusega hakkama saada. Tüdruk muutus nõudlikuks, kurjaks ja intensiivseks. Poisi kaitseks oli see, et keerulistes olukordades eemale kõndida ja lihtsalt vait olla. Ühel ja samal ajal koos olemine ja teineteisest nii kaugel olemine tegi nii väga haiget, et selle valuga hakkamasaamiseks tehti tegusid, mis valu leevendamise asemel lõid seda vaid juurde. Väljapääsu valust ning üksildusest ostiti töö liigselt tähtsustades, trennidesse ja hobidesse ülepeakaela sukeldudes, kõrvalsuhetest, lastele kogu tähelepanu suunamisest.

Tüdruku ja Poisi elus oli veel miski. See oli Armastus, mis hoidis omal moel lootust. Lootust mitte alla anda. Mitte leppida vähemaga, kui mõistmine. Lootus kandis seni, kuni tulid tööriistad. Teadlikkus ja taipamine. Teineteise kuulamaõppimine. Isegi ja erit just siis, kui kuulatav jutt tundub ebaloogiline ja kohe üldse kuulata ei tahaks. Koos mindi väga sügavasse valusse ja kurbusesse. Otsiti vastuseid ja taipamisi, miks mingid asjad on juhtunud. Koos oldi nii rõõmu- kui ka kurbusepisarates. Käpuli maas ja põlvili mudas. Taibati oma osa kogu selles loos ja hakati võtma vastutus oma tegemiste või tegematajätmiste eest. Vahel on seda kergem olnud teha, vahel hoopis väga raske ja aeganõudev. Minna on tõenäoliselt veel palju ja õppida ning avastada veel ja veel. Mis on oluline, et seda on tehtud koos. Koos on valu alati väiksem ja rõõm suurem. Kui üks on lootust kaotamas, siis teine sikutab ja teinekord jälle vastupidi.

Siin kohal tuleb muinasjuttu uus tegelane – Meie Kodu. Ma kõnelen alati Meie Kodust suure aupaklikkusega, sest see on minu jaoks midagi palju enamat, kui lihtsalt üks maja. See imeline valge maja, mis on ehitatud ühele teisele Tüdrukule pulmakingiks 1935. aasta paiku. Palju rõõmu ja õnne siin majas ei jõudnud olla, sest 1940. aastal viid pere siit ära kaugele Siberisse. Peale seda on siin majas olnud ikka mitmeid erinevaid peresid oma lugudega, oma rõõmude ja kurbustega. Kuni pea 4 aastat tagasi jõudsime meie siia.  Läks veel aasta erinevate mõtete mõlgutamiseks, plaanide kaalutlemiseks, julguse otsimiseks, kõhkluste läbikatsumisteks.

Aitäh Kristi ja Alo, et te lubasite olla ja olitegi kogu selle loomise teekonna meie kõrval. Aitäh Renat, et sa selle kõik valmis ehitasid, kuigi me sind ikka vahepeal hulluks ajasime! Aitäh Oliver, et sa meiega koos lõid, meid kuulda võtsid, selle kõik valmis joonistasid!

Pisut enam kui 3 aastat tagasi alustasime. Projektide joonistamisega, lõhkumisega, mõtlemisega, üllatuste avastamisega, mõtlemisega, ehitamisega, lahenduste otsimisega. Oli see vast teekond! Mitte ükski asi ei tulnud lihtsalt. Kõik nõudis 100% kohalolu ja keskendumist ning pingutust. Rohkelt pisaraid ja pusimist, lootusetuse hetki, ebakindlust, teadmatust, hirmu. Palju kordi, kus mina tundsin, et olen väga käpuli maas ja ei tea, kas ikka jaksan püsti tõusta. Iga kord, kui sõitsin ehitusele ja auto pööras Mere puiesteelt Esplanaadi tänavale ning nägin Seda Valget Maja läks aga suunurk muigele ja kusagilt tuli taas kamaluga kindlustunnet, usku ja lootust, et kõik läheb nii nagu peab. Ja läkski!

Pisut enam, kui aasta tagasi kolisime sisse. Olime ikka väga väsinud ja lootsime, et nüüd on kõik tehtud! Oligi justkui ju. Maja oli valmis ning tuli välja parem, kui oma unistustes lootnud olime. Seda kinnitavad ka kõik tunnustused ning tänaval meie maja pildistavad inimesed. Elul oli aga varuks meile järgmine tase. Olime oma teekonnal jõudnud sinna kohta, kus meie suhtes said üles tõusta kõige valusamad ja vanemad haavad. Ma polnud isegi arvanud, et need kusagil nii sügaval olemas on. Olin arvanud, et kõik on juba justkui tervendatud. Meie Kodu andis nüüd turvalise toe ja hoituse, et saaksime minna kõige pimedamatesse ja valusamatesse kohtadesse. Ikka selleks, et terveneda. Valu pole võimalik lihtsalt kinni plaasterdada ja ära kaotada. Sellesse on vaja päriselt sisse minna, et sealt tervemana läbi tulla. Meie Kodu on justkui sümbol meie Elule. See pole olnud lihtne, aga see kõik on olnud seda väärt. Just tänu oma teekonnale saan ma olla täna see, kes olen.

Meie Kodu ei ole tugi ja turvapaik mitte ainult meie suhte tervendamisel vaid see on koht, kus saavadki kokku kõik, kes väärtustavad paarisuhet ning soovivad sellesse panustada vaatamata kõigile ettetulevatele raskustele – teen siin oma igapäevast tööd – tööd paaridega; siin käib koos Imago Klubi; siin sünnivad minu kõige helgemad mõtted. Kus see kõik saaks veelgi paremini sündida ja juhtuda, kui majas, mis on väga palju aastaid tagasi ehitatud ühele Tüdrukule pulmakingiks. Nüüd oleme me kohale jõudnud ja tahame seda kõike hoida õrnalt ja samas tugevalt. Tänulikkuse ja ülima austusega!

I’m arrived, I’m at Home!

Muinasjutt lõppeb sel korral lausega: „Poiss ja tüdruk, kellest on saanud juba vanaisa ja vanaema, elavad ikka rõõmsalt ja põnevalt. Nende elus on ikka veel Armastus, sest nad valisid mõlemad võtta vastutuse oma osa eest selles loos, mis kannab pealkirja Elu.“

Jaga seda artiklit teistega

Autor |2019-09-27T10:28:40+02:00 27. september 2019|Blogi jutud|