Õpetaja – kas elukutse või elu kutse?

Olen nüüdseks käinud kaks aastat ühe põhikooli ühe toreda klassi juurde. Kolmas aasta jookseb. Esimesel aastal käisin korra kuus ja rääkisime suhtlusest, kuulamisest, suhetest. Kõigest, mis elus oluline. Oli tore ja avardav. Mina olin nende jaoks põnev ja uus ning minuga kohtumised olid täpselt nii harvad, et mind oli hea oodata. Eelmisel aastal sain võimaluse käia kord nädalas. Imeline. Läksin ja eeldasin, et meie tunnid on sellised rahulikud zen olemised, kus saan jagada ja pakkuda neile kõike seda, mis tundub mulle elus abistav. On see vast teekond olnud!:) Mitte miski ei läinud nii nagu ma arvasin ja eeldasin. Eelmise aasta novembris tulin tunnist, istusin autosse ja pisarad lihtsalt voolasid mööda põski. Mitte miski ei õnnestu. Mitte midagi ei tule välja. Nad ei kuula. Isegi mitte sekundiks. No ok, võibolla õnnestub saada paariks minutiks nende tähelepanu, aga see ei püsi. Klassis on lärm, segadus ja mina tunnen end seal ees seistes maailma kõige saamatuma inimesena. Totaalne läbikukkumine! Kusjuures lapsed pakkusid mulle ise välja lahendusi, et karju meie peale, kutsu direktor või klassijuhataja või saada osad tunnist välja. No ei tahtnud ma teha midagi, mis on see justkui sissetallatud rada ja mis tegelikult lapses midagi ei muuda. Mitte selleks ei läinud ma ju sinna. Tahtsin leida midagi, mis toimiks mingil muul viisil, aga isegi ei teadnud mis see olema peaks. Ei tahtnud karistust, ähvardust, manipulatsiooni. Seda on meie kõigi elus juba liiga palju. Eriti meie laste eludes. Läksin järgmisel nädalal taas ja jagasin neile kõike seda, mida ma iseendas tunnen. Kuidas mõistan, et ma ei saa hakkama ja selle tulemusena tunnen end luuserina. Kuidas ma ei taha minna tuttavasse karistamise-manipulatsiooni-äraostmise mustrisse. Ja et ma ei tea hetkel, kuidas seda kõike muuta. Istusime ringis ja nad kuulasid. Kasvõi natukene. Ja siis tulid kolm-neli poissi, no ikka need kõige suuremad sagijad, minu ette kükkitama ning ütlesid, et palun ära mine ära, me ju tahame kuulata, aga lihtsalt ei saa hakkama. Mis saab olla veel suurem kingitus ja tänu? Sel hetkel taipasin, et ma õpin seal klassis midagi väga olulist ja olen täpselt sama oluline ka nende poiste ning tüdrukute jaoks. Et meil on koos minna veel pikk teekond ja see pole kindlasti sile ning kurvideta kiirtee, aga sellel teel olemine on tohutu kingitus.

Mis ma olen sellest kõigest õppinud ja mõistnud?

MÕISTAN, et õpetaja amet on maailma vastutusrikkaim ja keerulisim amet. Lapsed viivad mind otse minu suurimatesse arengukohtadesse ja väljakutsetesse. Klassis toimub just täpselt see, mis toimub minu, klassi ees seisva õpetaja, sees. Ja seda tasakaalu, mida ma õpetajana ning inimesena vajan ei saa õppida kusagil kursusel, ülikoolis või raamatut lugedes. Saan seda õppida ja praktiseerida vaid seistes laste ees ja olles 100% aus iseenda vastu ning näidates oma ausust ka neile. Näidates hetki ja olukordi, millega olen hädas ja millega ei saa hakkama. Olles inimene oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega.

MÕISTAN, et mina vastutan 100%. Minul täiskasvanu ja õpetajana on vaja teha esimene samm ja võtta vastutus. Eelkõige oma käitumise, ütlemiste, tegemiste või tegematajätmiste eest. Ja kuna ma pole jumal, siis ka mina teen vigu. Kui räägin neist, vabandan ja võtan vastutuse, siis saavad nemad seda minult õppida.

MÕISTAN, kui oluline minul õpetajana on hoolitseda iseenda eest ja täita oma karikat. Puhata, saada vajadusel supervisiooni ning tuge ja mõistmist, võimalust oma muresid jagada. Ma ei saa jagada lastele seda, mida minus endas pole. Nii lihtne see ongi. Kui olen ise mures ja ärev, siis ma ei saa jagada rahu ja tasakaalu, kui olen ebakindel, siis ei saa jagada kindlustunnet, kui olen kurb ja vihane, siis ei saa jagada rõõmu ja lahkust, kui olen väsinud, siis ei saa jagada energiat ja värskust. Ehk siis mul on vaja tuua alati fookus enda juurde. Alustada iseendast.

MÕISTAN, et lapsed vajavad minu hinnanguvabadust. Kui ma lähen klassi mõttega, et see on halb poiss või tüdruk ja isegi kui ma seda mõtlen vaid oma peas, siis see on neile väga tajutav. Hullem veel, kui räägin ja arutan seda kõike kusagil mõne teise õpetaja või vanemaga. Mäletan, et ütlesin ühel hetkel oma klassile, et teate, mul on teiega vahel nii keeruline, aga ma tahan taas ja taas tulla, sest te meeldite mulle nii väga. Kõik, iga viimane kui üks. Nad küsisid, et miks sa tahad tulla, me oleme ju kooli kõige halvem klass. Ja mul oli väga kurb…

MÕISTAN, et ka kõige hullema käitumisega lapse tegudel on põhjus. Mitte õigustus vaid põhjus ja et kõige olulisem on jõuda koos selle põhjuseni. Seda võimaldab minu jaoks vaid kohalolu ja kuulamine. Mitte moraaliloengud, õpetused, karistused vaid soov südamega kuulata, miks on asjad läinud nii nagu on läinud. Soov püüda mõista ka seda , mis esmapilgul tundub mõistetamatu. Soov mõista, mis on minu osa selles loos ja olukorras. Vaid koos mõistmise ja taipamise tulemusena saab sündida see, et käitumised ning teod päriselt muutuvad. Pole olemas halbu lapsi vaid on keerulised olukorrad, millega lapsed püüavad kuidagi hakkama saada.

MÕISTAN, kui oluline on lastel teada, et ma olen klassi ees nende jaoks. Et nende õnnestumised on minu õnnestumised ja nende ebaõnnestumised on minu ebaõnnestumised. Et me oleme kõiges koos. Et ma austan neid ja usun nendesse. Et ma hoolin neist. Väga.

Neid taipamisi ja mõistmisi on veel ja veel. Iga kord tulen ning olen taas millegi võrra targemaks saanud. Käin ikka veel selle klassi juurde. Kord nädalas. Nemad on kasvanud ja usun, et mina ka. Lähen ka homme. Ja see kõik pole jätkuvalt lihtne (loe: selline nagu mina arvasin, et meie tund peaks olema:)), aga on iga hetke ja sekundiga seda kõike väärt, mida me koos õpime. Just täpselt KOOS ÕPIME, mitte MINA EI ÕPETA NEILE. Olen kogu südames tänulik selle võimaluse eest, mis mulle on antud!

Jaga seda artiklit teistega

Autor |2019-10-21T20:46:11+02:00 17. oktoober 2019|Blogi jutud|