Müüt kurjadest ja kriitilistest naistest.

Tulin eile hilja Tallinnast töölt. Kolmapäevad on mul pikad Tallinna päevad ja olen õhtul tavaliselt üsna väsinud. Nii ka eile. Tegime tööd kolme vahva paariga ja ühe toreda teismelisega ning kõik panustasid kõvasti ning emotsioone oli terve päeva jooksul ruumis kohe koormaga. Olin üsna väsinud.

Tore oli koju jõuda. Soojus, valgus, tunne, et sind on oodatud.

Samas nägin oma murelikku ja kurba teismelist. Langesin esmalt diivanile ja mõtlesin, et päris kindlasti pole hea mõte õhtul väsinuna „teemasid“ üles võtta ja loenguid pidama hakata. Üldse pole seda ju mõistlik teha. Küsisin lihtsalt, et kuidas sul läheb ja kas soovid midagi jagada? Vastus oli ei. Veidi enne magama minekut läksin tütre tuppa uuele katsele ja proovisin veelkord oma kohalolu pakkuda. Ikka ei. Küll oluliselt konkreetsem ja kõvem ei. No ja ma ei saanud sellest aru. Ikka veel ei saa aru. Või õigemini saan küll aru, aga ei suuda endas sel hetkel hoida tasakaalu ja rahu. Kui näen oma mures last ja ei pääse talle kasvõi sentimeetritki lähemale, et ta saaks oma muret jagada, siis minu jaoks on see olukord, mis tõmbab justkui vaiba jalge alt ning hakkan tegema kõike, mis on kõige ebamõistlikum. Veel mõned küsimused, mõned targutavad laused, mõned murelikud märkused. Ärevus ruumis tõuseb valguse kiirusel. Olen vähemalt niipalju õppinud, et mingi sisemise jõuga sunnin ennast täna toast välja minema ja kordan peas lauset nagu mantrat, et Kõik saab korda. Kuigi ise väga vist sel hetkel ei usu sellesse.

Mis ma edasi tegin? Käitusin veel ebaratsionaalsemalt ja läksin mehe juurde ning ütlesin, et temast pole üldse abi ja ta ei kuula ja astub alati kõige olulisematel hetkedel kõrvale. Seega kritiseerisin ja süüdistasin ning lõin ruumi veelgi enam ebaturvalisust. Selle asemel, et lihtsalt öelda, et ma muretsen ja see murepilv tahab taas võimust võtta. Et palun aita mind. Muidugi on kriitikat raske ja ebaturvaline kuulata ning kriitika on suuresti ka ebaõiglane isegi kui selles on mingigi tõetera. Mis tavaliselt edasi juhtub? Mees püüab end veidi õigustada ja kaitsta, aga lõpuks keerab selja ja jääb magama. Mis oli eile teistmoodi? Taavi ütles rahulikult, et räägime sellest hommikul. See tõi mulle hetkega tagasi jalgealt lendu läinud vaiba ja sain samuti uinuda. Hommikul rääkisimegi. Mina jagasin, mis mind murelikuks teeb, mis on need lood ja hirmud, mida peas mõtlen, mis need minuga teevad ja mida ma väga sel hetkel vajan, kui olen oma muredega hädas. Taavi kuulas. Mõistis ja jagas seejärel oma vaatenurka ning seda, millega temal on nendel hetkedel raske hakkama saada. Et ta muretseb sarnaselt, aga käitumise dünaamika on risti vastupidi minu kontrollivatele küsimustele ja targutustele. Ehk siis eemaldumine. Kahjuks ei toimi kumbki. Mida enam mina kritiseerin, seda enam tunneb tema ebapiisavust, lootusetust ja üsindust ning nende raskete tunnetega hakkamasaamiseks eemaldub ning seda enam tunnen mina üksindust ja hirmu ning seda enam muutun kritiseerivaks ja intensiivseks.

Justkui üks kohtutav lõpmatus, mida me ise loome. Tore on see, et teadlikkus ja selle kõige taipamine annab meile võimekuse see kohutav lõpmatus ära lõpetada ehk teha midagi teisiti. Mida mina vajan, kui hirm ja mure on võimust võtnud? Seda, et mu mees vaataks mulle silma, võtaks õlgadest tugevalt kinni ja ütleks, et Kõik saab korda, me oleme selles mures koos. No ja siis seda, mida Taavi eile tegigi, et Räägime sellest hommikul, kui oleme puhanud. Tark mees tegi otsuse, kui mina hulpisin emotsioonide lainel.

Esimene samm Ühenduse taastamisel. Me oleme koos. Kõiges. Nii heas kui halvas. Kui on Ühendus, siis pole vaja kaitsta end kriitika ja näägutamisega. Ja kui mina ei ole kriitiline ega näägutav, siis pole mu kallil kaasal vaja end kaitsta eemaldumisega.

Minu jaoks on Ühendus maailma kõige-kõige olulisem „asi“. See, et see aeg-ajalt katkeb, on elu loomulik osa. Oluline on see, et märkame katkemist ja teeme endast kõik Ühenduse taastamiseks. Kord ulatab üks esimesena käe, kord teine. See ongi Koosloomine. Kui tunnen Ühendust, siis see annab mulle hoopis teistsuguse olemise ja tunde nautida ka üksiolemist. Mina ei ole täna enam mitte mingil juhul nõus elama ilma Ühenduseta! Päriselt!

Jaga seda artiklit teistega

Autor |2019-10-10T11:32:05+02:00 10. oktoober 2019|Blogi jutud|