Eile õhtul oli Pärnu Imago Klubi järjekordne kohtumine. Juba kuues. Ja see on uskumatult lahe ning innustav. Alles me justkui alustasime…
Teemaks oli “Andmine ja vastuvõtmine”. Veetsime koos kolm mõnusat tundi, mille jooksul saime arutleda andmise ja vastuvõtmise üle. Kuidas keegi meist seda näeb ja tajub. Saime avastada, mida kellelgi on kergem või keerulisem teha ning mis on meie kasvamiskohad.
Tunnustasime, naersime, tegime sõnadeta dialoogi ja olime lihtsalt mõnusalt koos. Emotsionaalse ühenduse ja turvalisuse saamiseks ei ole vaja alati sõnu – ütlen täna mina, elupõline Tiiger.:)
Ma olen väga tänulik, et meil on ühiselt selline mõnus kooskäimise viis ja vorm, mis on justkui hea suhtehoidja. Olen rõõmus, et kohtan kord kuus lahedaid, südamlikke ja siiraid inimesi, kellega koos kasvada ja elu avastada.
Olen tänulik, et tulete ja olete. Et soovite isegi suvel kooskäimist jätkata. See puudutab mind väga. Aitäh!
Tänane õhtu oli samuti lahe. Toimus minu 24 Imago suhteõhtu, mille süvateemaks olid Kõrvalsuhted. Teema, mis on ühtaegu nii paljusid puudutav ja samas varjutatud häbi, hirmu ja saladustega. Õhtu toimus Türil, kus mul on au ja rõõm juba kolmandat korda Imagojuttu ajada. Järva Teataja elektroonilises väljaandes oli see üks loetavamaid nupukesi ja ka minu kodulehe postitustes oli väga palju klikke. Kohal oli aga vaid kuus julget inimest. Samas oli see mõnus ja turvaline ring selle ebaturvalise teema käsitlemiseks.
Tunnustan osalejaid kogu oma südamest! On vaja julgust ja tarkust jätta kõrvale valehäbi ning hirmud ja tunda huvi ning uudishimu, miks mingid asjad juhtuvad ja kuidas teadlikumalt ning õnnelikumalt elada.
Meil oli soe, südamlik ja siiras õhtu. Arutlesime, mõtisklesime, vaidlesime, kuulasime ja proovisime vaadelda kõike seda erinevatest vaatenurkadest.
Mulle jäi lõpuringist meelele helisema ühe armsa naise kommentaar, et “Mul on täna kahju, et ma kunagi nii kergesti loobusin ja lootuse kaotasin. Inimesed on väärt uskumist ja pingutamist. Kogu hingest!”
Õh(t)us oli naeru ja kurbust, emotsioone ja mõistmist, kuulamist ja kaitsetesse libisemist. Nagu päris elus ikka.
Kõlama jäi mõte, et me vajame tunda, et oleme erilised ja piisavad. Kõrvalsuhted juhtuvad, sest me oleme kaotanud ühel hetkel omavahelise ühenduse ja tunneme ennast väga ebaturvaliselt ning ei mõista kaotatut taastada. Küsimus ei ole selles, et me ei oleks teineteise jaoks erilised vaid me ei oska taastada omavahelist kaotsiläinud kontakti ja ühendust. Seega on vaja saada teadlikuks ning omandada teatud oskused ja kõik on võimalik.
Vaatamata teema ebaturvalisusele sain innustust sellega jätkamiseks. Et jagada, anda usku ning lootust. Minu tasu on see, kui näen selle ühenduse taasleidmist paaride silmis. See annab jõudu jätkata ja kinnitust, et teen õiget asja.
Olen kogu südamest tänulik! Aitäh-aitäh-aitäh!
/tänuga Urme/
