Kümme päeva tagasi sai minu jaoks suve vaba olemine selleks korraks läbi. Tavarutiin pressis end päevadesse ning tabasin ennast mõtlemast, kui kahju mul on, et Taavi tehtud mõnusad suvised hommikusöögid saavad nüüd vist selleks korraks läbi. Kogu eelneva elu oli ju olnud nii, et kui algab kool ja töö, siis mina olen see, kes ärakab hommikul vara ning teeb perele hommikusöögi.
Aga seekord läks teistmoodi. Kuna meil on juba mitu kuud armas väike Bellake, siis üheks hommikurutiini osaks on jalutuskäik temaga. Ärkame Taaviga väga vara ja teeme koos oma hommikuharjutused ning praktikad ja seejärel oli nüüd valida, et kes läheb Bellaga jalutama ning aeda õunu korjama ja kes hakkab hommikusööki tegema.
Ja Taavi valis hommikusöögi tegemise! Jehuu! Olen nii tänulik selle eest, sest söögitegemine pole minu lemmiktegevus ning on niiiiiii tore tulla jahedast ja vihmasest õuest tuppa, kus laual aurab imehea omlett ning kohvi. Ja laud on imeliselt kaetud! See on üks märkidest, mis paneb mind tundma, et minust hoolitakse…
Läksin siis täna Bellakesega hommikuringile. Oleme seda teinud mitu kuud ühte ja sama teed mööda. Vist alateadlikult vältides radu, kus me tänaseks pilvekoer Balluga aastaid jalutasime.
No ja täna vaatas Bella mulle oma suurte pruunide silmadega otsa ning suundus täpselt vastupidiselt seda jalutusringi tegema. Läksin tema ettepanekuga kaasa ja see, mis edasi juhtus oli imeline. Kõik oli täiesti teistmoodi. Päike paistis teiselt suunalt, puud olid Rannapargis teise kujuga, valgus mängis hoopis teisel moel, majad olid justkui uued, isegi lõhn tundus teistsugune… Olen seda ringi käinud kümneid ja kümneid kordi, aga näinud kõike vastupidisest vaatenurgast. Nüüd, justkui tuttaval teel, nägin absoluutselt kõike uues valguses. Olin ja olen siiani nii vaimustuses.
Nii juhtub ka elus. Kõik olukorrad, mis mu ellu juhtuvad, muutuvad, kui suudan muuta vaatenurka. Kui suudan astuda oma kaaslase kingadesse ning vaadata asjadele läbi tema silmade, siis on võimalik näha kõike täiesti teisest spektrist. On võimalik mõista olukordi ja käitumisi, mis on eelnevalt tundunud täiesti mõistetamatud. Läbi selle muutub ja on muutunud minu elu ja selle kvaliteet. Minu enesetunne ja olemine. Minu inimeseks olemise tarkus. Selle võimaluse ning võimekuse on mulle kinkinud Imago paarisuhte teooria.
Jagan täna oma elu erinevatesse etappidesse.
Esimene neist oli Elu enne iseendasse vaatamist. See oli üsna kannatusterohke ja lootusetu. Kõik lihtsalt juhtus minuga ning mul polnud õrna aimdustki, et oma elu on võimalik ise juhtida. Võtsin vastu rõõme ja juba rõõmu kogedes teadsin, et kohe tuleb kindlasti valu ja kannatus ning, et ma ei saa kuidagi selle vastu…
Teine etapp oli Elu alates iseenda avastamisest. See oli hariv, huvitav, avardav. Hakkasin mõistma põhjus ja tagajärg seost. Taipama oma valukohti. Vaatasin lapsepõlve ja kogesin taas sealset valu. Kogesin mõnusaid jagamisi kursustel ja erinevates gruppides. Õppisin enda kohta, aga mingi lootusetus ja raskus oli pidevalt õlul. Tulin kursustelt, kus oli olnud tore ja kodus kadus see toredus kohe, kui uksest sisse astusin. Igatsesin kodus kogeda samuti ühendust, mõistmist, turvatunnet, aga kuna olin kursusel olnud üksi, siis otse loomulikult oli minu kaaslane hoopis teises kohas ning minu pettumus järjest kasvas. Ei olnud väga tore. Kogesin lootusetust ja kurbust, mille katsin sageli kinni kurjuse ja nähvamistega.
Kolmas etapp oli Elu alates Imagost. Juhuu! Minu ellu tuli midagi, mis tundus õige ja ega ma esialgu sellest päriselt aru ei saanudki. Igal juhul oli Taavi valmis seda teekonda minuga kaasa tegema ja see oli mulle juba oluline. Avastasime, kogesime ühendust ja siis kukkusime pidevalt tagasi oma ohvrirollidesse, kannatusse, kaitsetesse. Minu peas oli lugu, et kui nüüd lõpuks mu mees teab, mida vajan, siis ta ka seda mulle pakub. Ja kui ei paku, siis ta ei hooli. Samas avastasin, et sain järjest enam teada, mida mu mees vajab ja seda talle pakkuda tundus ebamugav ning ilmvõimatu. Äkki ikkagi me pole teineteisele „õiged“? Kogesin hetki, kus olin rõõmsas tujus Taavit koju ootamas ja kui ta saabus morni või isegi kurjana, siis oli automaatselt ka minu tuju rikutud. Olin lapsepõlves õppinud, et kui hoolid kelleski, siis pead temaga kaasa muretsema, vihastama, õnnetu olema. Et mul pole õigust olla tasakaalus ja isegi rõõmus, kui mu lähedasel inimese on raske. Et mul pole jõudu jääda tasakaalu, kui ümber möllab keeristorm. Ma lootsin, et kui teeme Taaviga ära 3 dailoogi, no ok – 5, siis peaks kõik ilusaks muutuma. No ja nii polnud. Järjest enam tõusis üles jama ja valusaid teemasid ning üsna sageli kogesin üksildust ja mittemõistmist. Sellest tulenevalt ei teinud me ka enam eriti dialooge, sest oli hirm taas mittemõistmist kogeda. Pettusin Imagos ja iseendas ning mõtlesin, et see kõik on mõttetu. Väljendasin seda ka oma õpetajale, kes ütles, et mõistab, et seda selliselt näen ja et paraku pole olemas kiirteed oma valudest läbiminekuks või isegi möödaminekuks isikliku kasvuni jõudmiseks. Aga ma ei jätnud pooleli. Mul oli ju uskumus, et ainult nõrgad annavad alla. No aitäh sellele uskumusele, mis ei lasknud loobuda.:)
Neljas etapp on Päris Elu. Ma ei oska öelda, mis hetkel see algas, aga kestab see siiani. Olen õppinud võtma vastutust oma tegude eest ning aina enam õpin märkama, mis on minu käitumised, millega ma oma paarisuhtesse ebaturvalisust loon. Tegelikult kõikidesse suhetesse. Vahel on need nõmedad märkused, vahel irooniline pilk, vahel kriitika, vahel lihtsalt eemaldumine. Vahel lihtsalt palju ja üle rääkimine. Olen õppinud jagama oma valu ja kurbust enne, kui sellel kurjuseks lasen muutuda.
Olen õppinud mitte minema sügavale süütundesse, kui olen miskit valesti teinud. Me kõik oleme inimesed ja keegi meist pole eksimatu. Parim, mis ma teha saan, on peale eksimust paluda kogu südamest vabandust ning kuulata selle inimese tundeid, kellele olen haiget teinud. Kuulata kogu oma südamega, iga keharakuga kohal olles ja toetades rääkijat. Kui olen jalgupidi oma süütundes kinni, siis minust ei ole head kuulajat.
Olen õppinud vaatama oma Taavile otsa, kui ta on väga ärritunud ja kuri andes talle teada, et saan aru, et midagi on juhtunud ning palun, et ta aitaks mul mõista, mis on juhtunud ja kuidas saan talle toeks olla. Et olen väga valmis teda kuulama. Mõistan, et ma ei ole enam väike tüdruk, kelle jaoks iga hääletõstmine on oht vägivallale. See mõistmine aitab mul olla toetav oma kaaslase jaoks ning võtta vastutust oma käitumiste eest.
Olen seda kõike saanud õppida tänu sellel, et Taavi on lubanud mul minna kõige valusamatesse ning pimedamatesse kambritesse minu sees. Et ta on olnud mu kõrval ja õppinud päriselt kuulama. Et ta on olnud mu kõrval ka siis, kui olen jaganud kõige sügavamaid valusid, mille põhjustajaks ja taasloojaks ta ise on olnud. Et ta on võtnud vastutuse. Minu jaoks on sellised hetked kõige ehedamad ja puudutavamad. Kõige ilusamad hetked meie elus. Loodan väga, et olen ise seda sama suutnud pakkuda ka Taavile.:)
See on meie teekond, kus olen mina ja on Taavi. Kus on minu piirid ja Taavi piirid. Kus me saame mõlemad olla mina ise ja see on teineteise poolt aktsepteeritud ja toetatud. Olen tänulik, et saame seda teekonda koos käia ning ega ma ju ei tea, kuhu see lõpuks viib. Samas olen uudishimulik, põnevil ja avatud võtma vastu kõike, mis tulemas on. Usaldan Elu, sest kaheksei koos liikumine annab tohutu väe!
Miks ma seda kõike siin kirjutan?
Vist seepärast, et anda lootust kõigile, et kõik on võimalik. Et me keegi ei vali kogemata endale kaaslasi ja et pole olemas „õigemaid“ kaaslasi, kui need, kes meil parasjagu on. Lootust neile, kellel on teraapiaruumis raske, sest kui paarisuhtes olemine oleks lihtne ja iseenesest toimiv, siis meil poleks võimalik isiksusena kasvada ja areneda. Paraku nii nagu me kasvame ja areneme läbi terve oma elu, nii on vaja meil õppida suhtes olemist ka terve oma elu.
Kirjutan, et julgustada sind, kes sa oled olnud uudishimulik ning jaksanud siiani lugeda tulema esialgu kasvõi Imago töötuppa “Teekond soovitud armastuseni”, kus saad võibolla täiesti uue vaate paarisuhte olemusele ning oma elule. Nii nagu mina nägin täna hommikul Bellaga jalutades Rannaparki ja kogu loodust täiesti uutes varjundites. Ja see on ülilahe!
