Õppetunnid, mida me muidu õppida ei tahtnud…

Lugesin mõned päevad tagasi sotsiaalmeedias ühe mehe mõtteid, kus ta kirjeldas oma hetkeolukorda isolatsioonis – eraldatust oma perest ja lähedastest. Ta oli pannud kirja rea asju, mida ei oska üksinda teha – saunas käia, telekat vaadata, hommikul ärgata jne. See puudutas. Postitus oli saanud palju tunnustavaid sõnu ja lohutamist. Lugesin veelkord postitust ja teisel, väga tähelepanelikul lugemisel, püüdsin kinni tunded, mida postitaja jagas. Süütunne laste ees, kaaslase ees… Kindlasti veel midagi…

Jäin mõttesse, et kumb on raskem, kas üksinda ärkamine ja saunas olemine, eriti kui tead, et see kestab loetud päevad või süütunne, mida iseendas kannan, et mind pole laste jaoks olemas ja naine arvab ka juba, et naudin olukorda… Mõttekoht…

Täna algas siis sellise uutmoodi elu teine nädal. Kui eelmise nädala esimesed päevad olid täis piisaval kogusel segadust, askeldust ja kohanemist, siis nädala teises pooles hakkasin märkama endas mitmeid mõtteid ja küsimusi kerkivat. Eriti hilisõhtuti, kui väljas pimedus ja vaikus. Kas see jääbki nii? Kaua see kõik kestab? Millal saame tagasi kõik selle, mis üleeile normaalsus oli? Kas üldse saame? Mis meie tulevikust saab? Need küsimused omakorda tõid ebakindlust ja segadust. Sekka ka törtsukese hirmu. Hirm omakorda pani näpud aina enam skrollima nutiseadme ekraani, et leida mingitki vastust või leevendust. Skrollisin ja skrollisin, selmet paluda kaaslaselt kuulamist ja kohalolu oma mure ning hirmu jagamiseks. Nõme. Nõme. Nõme.

Oleme kõik olukorras, kus veedame peredega koos rohkem aega, kui võibolla kunagi varem. Kui varasemalt oli meil kõigil piisavalt hea ettekääne – POLE AEGA selleks, et istuda oma kaaslasega maha, silma vaadata ja teineteist kuulata, siis tänaseks on see exit meilt kenasti ära võetud. AEGA ON. Paratamatult meenuvad meie koolitustel osalejate tagasisided, kui väga teistmoodi tajuvad nad oma suhet, iseennast ja kaaslast koolituse kolmanda päeva õhtuks – rõõmsana, soojana, mõistvana, ühenduses olevana. Peale kolme pikka päeva, kus nad on võtnud aega teineteise jaoks, kuulanud, ühendust loonud. Ja siis nii mõnigi tagasiside peale poolt aastat või aastat koolitusest möödumist – Meie puhul see ikka väga ei toimi…

Muidugi ei toimi, kui me ise mitte midagi selle jaoks enam ei tee! Kui ma lõpetan hommikuti plangu harjutamise, siis 5-st minutist saab üsna ruttu 3 või isegi 2… ja isegi see võib tunduda tapvalt raske.

Praegune olukord kogu maailmas annab meile kohustuse, jah just kohustuse, mitte võimaluse – neid oli meil eelnevalt ju küllaga, hindamaks ümber kõik meie väärtused. Annab võimaluse märgata, mis on päriselt oluline. Et kõik meie ümber pole iseenesestmõistetav. Annab võimaluse leida üles oma tänulikkus. Kõige eest. Eriti just raskuste eest. Juhul, kui me võtame neid kui õppetunde, mitte kannatusi.

Meie kodudes on meie lapsed. Ka nemad on hetkel täiesti uudse elumuutuse ja -korralduse ees. Ka nende peades ning südametes on palju küsimusi ja muresid. Isegi kui nad seda välja ei näita. Mida avatumad, tasakaalukamad, ausamad ja mõistvamad oleme nendega, seda enam saavad nad omi segadusi jagada. Ehk siis hetkel on aeg, kus me saame vanematena õpetada neile midagi väga väärtuslikku. Ja mitte läbi oma sõnade vaid läbi eeskuju.

Millest siis alustada?

Võta aega ja ütle oma kallile kaaslasele või lapsele, et tahad väga tema hetkemuresid ja -rõõme kuulata. Võta kohe terve tund või isegi poolteist. Istuge maha, tegelikult parem, kui toolidele:)  ja isegi kui su kaaslane küsib, et kas oled lolliks läinud, siis ütle, et võibolla küll, aga sa väga tahad teda mõista ja tema jaoks olemas olla. Sest ta on sulle väga kallis ja oluline.

Ja kui ta räägib, siis kuula. Lihtsalt kuula. Ära paranda, ära sega vahele, ära tee nägusid, ära lohuta, ära õpeta, ära targuta, ära hakka oma lugu rääkima. Ole lihtsalt üks väga suur kõrv ja süda. Ole olemas oma kaaslase jaoks. Tee vahepeal mõni väike kokkuvõte, võimalikult sarnaselt sellega, mida ta sulle ütles, sest muidu võib sinu tõlgendus kõneleja jaoks turvalisuse ära viia. Kuula ka seda, mis sinu jaoks ei tundu üldse loogiline. Kui sinu kallis istub sinu vastas ja ütleb, et ta tajub või näeb asju niimoodi, siis järelikult on see võimalik. Proovi astuda tema kingadesse ning vaadata olukorda läbi tema silmade. Palun proovi. Küsi, kas talle tundub, et said temast õigesti aru? Ja kuula jälle.  Selleks on ju nüüd aega.:)

Ja siis palu, et su kaaslane kuulaks sind. Oleks sinu jaoks olemas. Ilma parandamata, lohutamata, kritiseerimata, vahele segamata, kommenteerimata, õpetamata.

Kui see kõik väga hästi välja ei tule, siis ole leplik. Vähemalt algus on tehtud. Mäletad, kui palju oli vaja harjutada korrutustabelit või õppida mõnda võõrkeelt. Täpselt nii on ka kuulamisoskusega. Just empaatilise kuulamisega, milles on tohutu vägi.

Tahame me seda või mitte, aga meie kõigi elurütm ja argipäev on praeguseks üsna oluliselt muutunud. Elu on veeretanud meile ette õppetunni, millest on meil kõigil vaja midagi väga olulist ära õppida. Mida kiiremini õppima hakkame, seda varem õppetunni omandame. Seni kuni oma egost ja isekusest vastu punnime, saame aina valusamaid lakse ning kannatusi. Valik on taaskord meie endi käes.

NB. Kui oled eelnevalt puutunud kokku Imago dialoogiga, siis SIIN on koht, kus saad minu kodulehelt endale välja printida ühe dialoogi.

Olge terved, hoitud ja rõõmsat õppimisaega!:)

Tänulikkusega Urme

Jaga seda artiklit teistega

Autor |2020-03-23T17:41:12+02:00 23. märts 2020|Blogi jutud|