Peatasin alles hiljuti oma auto kaubanduskeskuse parklas. Peale ostude sooritamist teel autosse astus minu juurde üks mees. Üsna räsitud ja väsinud mees. Riided määrdunud, samm tuigerdav ja olemine ebalev. “Kas sul suitsu või veidi raha on?” oli küsimus, mis tuli pisut pehmelt üle huulte. Olen kogu elu peljanud, kui mitte öelda, et vihanud joobes inimesi ning esmalt tundsin eneses soovi kärmel autosse hüpata ja minema sõita.
Mis see minu asi on, kui ta siin ringi koperdab? Oma viga ju, et eluga hakkama ei saa. Kes käsib tal juua?
Enne autosse istumist pöörasin pilgu veelkord tema poole ja kohtasin ta silmi. Neis oli tohutu äng ja valu. Ühtäkki hakkas mul väga kurb.
Tõin talle poest paki suitsu ja istusime parklas olevale pingile. Me ei rääkinud väga palju. Pigem istusime vaikides ja omi mõtteid mõlgutades. Mina – puhaste riietega klanitud tubli kodanik ja tema – räpane, räsitud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimene. Kõrvuti ühe pingi peal.
Mulle meenus see, kuidas nägin oma lapsepõlves alkoholi ja seda, mis viin teeb. Kuidas tundsin hirmu, kurbust ja häbi. Kuidas selle kõigega hakkamasaamiseks lõikasin oma elust välja need, kes kurbust põhjustasid. Kuidas hakkasin andma hinnanguid ja muutusin sarkastiliseks: “Ainult nõrgad ei saa iseenesega hakkama. Keegi ei sunni neid ju jooma.” Kõike seda selleks, et end kurbuse ja valu eest kaitsta. Kuidas hirm ja kogetud kurbus tuhmistas mu vaatenurga ning takistas vaatamast alkoholismi taha: “Mis on see, miks nad seda ometi teevad? Miks nad joovad? Võibolla on see ainus vahend, millega loodavad nad tuimestada oma kurbust ja valu, kasvõi hetkeks? Paraku luues seda hoopis juurde…”
Pole vabandusi halbadele tegudele. Lisaks usun, et inimest ei saa ega tohi tema tegude põhjal hukka mõista. Hukkamõist võtab ära viimasegi lootuse kübeme ja sillutab otsetee pöördumatu allakäigu ratta juurde.
Peab ju ometi olema keegi, kes suudab ja jaksab tõusta ning öelda, et ma väga tahan mõista sinu kurbust ning valu. Punkt.
Mõistmine. Ka millegi sellise mõistmine, mis võib esmalt tunduda mõistetamatu. Sellest hetkest saab alguse muutus ja tervenemine. Inimese tervenemine ja seeläbi kogu ühiskonna tervenemine. Meie oma Eesti tervenemine. Mitte läbi keeldude, käskude ja karistuste.
Tõusin pingilt püsti ja soovisin sellele mehele ikka usku, lootust ja armastust. Isegi kui tundub võimatu neid leida.
“Sulle ka. Hoia ikka ennast. See on oluline. Et sul oleks keegi, kes sind vajab ja keda sina vajad,” need olid sõnad, millega ta mind ära saatis.
Kurb oli. Kohe päris väga kurb…
/Urme Raadik/
