“Mul on rõõm, et te tulite…”

See on lause, millega tervitan alati suhtepaare, kes on valinud tulla otsima abi, et midagi oma elus muuta. Paar nädalat tagas küsis üks mees, et miks ma nii ütlen? Et kas mul on hea meel, et neil on kõik halvasti ja maailm on vaid mustades värvides? Et kas mul on hea meel seepärast, et mul kliente on…

Abi otsima tulla söandavad vaid julged. Väga julged. Need, kes julgevad vaadata otsa valule, kurbusele ja hirmudele. Tavaliselt tullakse siis, kui valu on muutunud juba väljakannatamatuks või suhe on lagunemise äärel. Kui üleval on väga reaalne hirm kaotada.

Hiljuti lugesin sotsiaalmeedias ühe mehe mõtisklust, kus ta ausalt ja siiralt kirjeldab seda, mida ta oma elus justkui valesti tegi, et oma imelisest partnerist ilma jäi. Sageli ongi nii, et märkame ja hoolime alles siis, kui midagi päriselt katki rebeneb. Seni püüame me kõiki märke ja üleskerkivaid probleeme kusagile väga sügavale vaiba alla lükata. Jutustades enesele siis erinevaid lugusid:

“Küll me hakkama saame. Teistel on ju veel hullem.”

“Mul pole mõtete hakata millestki rääkima, sest nagunii miski ei muutu. Tema ei muutu.”

“Parem on mitte tüli ja probleeme üles kiskuda.”

Me tülitseme ja lepime. Lepime ja taas tülitseme. Me eitame erinevaid signaale ja märke, mis viitavad sellele, et suhtes on omavaheline kontakt ja mõistmine kadunud kaugete aegade taha. Eitamise varjus partneritevaheline lõhe ja eraldumine vaid süveneb. Kuni saabub plahvatus. Me tahame, et meie partner muutuks. Mida kiiremini seda parem. On vaja väga palju teadlikkust, et näha oma osa igas konfliktis ja probleemis.

Sõda ei saa pidada kunagi üksinda. Selleks on vaja partnerit, kes on ründav või vastupidi kõnnib hoopis minema. Ühteviisi hirmutavad võivad olla mõlemad kaitsekäitumised, mille võtame välja siis, kui tunneme ennast väga ebaturvaliselt ja üksinda. Kui on kadunud usk ja lootus, et võin ja saan Sinule loota.

Nii me siis loome ise enestele igapäevaselt oma õudusunenägusid. Igatseme midagi, aga nõuame seda rusikaga lauale lüües või siis vastupidi ei räägigi sellest. Lootes, et partner peaks meie mõtteid oskama lugeda. Kui ei oska, siis justkui polegi see “Õige”.

Ühel päeval avastame, et asjad on juba väga kraavis ning siis võibolla proovime leida abi ja tuge. Tunnistame, et me ei saa ise enam hakkama. Tunnistamine vajab samuti väga palju julgust ja vahel ka eneseületamist. Tunnistamine annab justkui loa abi küsida.

Kraavist välja tulek on raske, aeglane ja palju tööd ning tahet nõudev. Mida sügavamale oleme kaevunud, seda rohkem läheb aega pinnale ronimiseks.

On vaja usku ja lootust, et see töö on seda väärt. Selle usu ja lootuse annavad mälestused ajast “Kui kõik oli veel hästi…”. Vahel on valu nii suur, et isegi seda aega on raske meenutada. Lootust annavad hetked, mille jooksul saame kogeda oma kaaslase mõistmist ja hoolimist. Nende hetkede leidmiseks on  sageli vaja abi ja toetust.  Abi selleks, et panna oma valu ja pettumused korrakski kõrvale.

Uskuda ja loota usaldavad julged. Need julged, kes otsivad abi. Kes tahavad midagi muuta ja avastada. Näha oma osa ja panust. Nii rõõmudesse kui ka konfliktidesse.

Kasutan ka edaspidi lauset: “Mul on rõõm, et tulite. Rõõm, sest olete need, kes tahavad midagi muuta enne kui lõplikult alla annavad või olukorraga lepivad. Mul on rõõm, et teis on see julgus ja tahe. Austan. Imetlen!”

/Urme Raadik/

Jaga seda artiklit teistega