Lugesin hiljuti sotsiaalmeediast mõtisklust Pärnu linnavõimu väljaütlemistest ning meenus minu isiklik kogemus mõne aasta tagusest ajast, kus postitasin oma ajajoonele FB-s Hendrik Kalmeti mõttekäigu eestlaste alkoholitarbimisest ja lisasin sinna ka oma lapsepõlveloo alkoholist ja selle mõjust. Minu postitusele oli hommikuks lisatud ühe Pärnu tolleaegse linnavalitsuse liikme ja sotsiaalvaldkonna tegelase kommentaar, kus oli kirjas, et ilmselt mind poleks ilma alkoholita üldsegi olemas ja kaine inimese jutt on kui lamba määgimine. Kommentaar kadus päris ruttu, aga enne õnnestus mul selles kuvatõmmis teha.
Me kõik oleme näinud inimesi, kes sageli justkui tühise asja peale plahvatavad. Autojuht, kes teisele juhile vihaselt signaali annab ja midagi inetut hüüab. Poliitikud, kes üksteisele avalikult halvasti ütlevad. Lapsevanem, kes õhtul oma lapse peale karjub, kuigi laps lihtsalt ajas piimaklaasi ümber või on õpikud kooli unustanud. Või abikaasa, kes vastab täiesti süütule küsimusele ootamatult teravalt. Mis meiega sellistel hetkedel juhtub? Ja miks on vahel nii keeruline jääda rahulikuks just nende inimestega, kellest me kõige rohkem hoolime?
❤ Sageli arvame, et meie ärritumise põhjuseks on teine inimene. Tema ütles midagi valesti, käitus lugupidamatult, ei kuulanud, ei mõistnud või tegi midagi, mida poleks pidanud tegema.
„Ta ajas mind nii närvi!” on lause, mida oleme ilmselt kõik kunagi öelnud.
Aga kas ikka tema ajas? Või juhtus hoopis nii, et tema käitumine puudutas midagi meie sees, millega me ise toime ei tulnud?
See on oluline erinevus. Sest kui minu käitumise põhjus on alati keegi teine, siis on ka vastutus minu käitumise eest justkui tema käes. Ja mina ei saa midagi muuta enne, kui tema muutub.
Tegelikult on igaühe käitumine ja reaktsioonid tema enda vastutus.
Ka siis, kui teine inimene käitub halvasti.
Ka siis, kui meil on raske.
Ka siis, kui meie viha on täiesti mõistetav.
❤ Kuhu lähevad tunded, mida me ei tohi tunda?
Paljud meist on kasvanud üles teadmisega, et teatud tundeid pole sobilik välja näidata.
„Ära nuta!”
„Mis sa pillid!”
„Ole nüüd tubli!”
„Suured poisid ei nuta!”
„Ära ole nii tundlik!”
Enamasti ei öelnud meie vanemad neid lauseid halva pärast. Sageli olid nemadki kasvanud üles keskkonnas, kus tunnetega ei osatud midagi peale hakata. Neile oli õpetatud, et tugev inimene saab ise hakkama, ei kurda ega näita oma nõrkust.
Nii õppisimegi juba väikese lapsena, et kurbus tuleb alla neelata, hirm ära peita ja viha pole viisakas välja näidata. Aga tunded ei kao, kui me enid välja ei näita.
Kui laps on kurb ja talle öeldakse, et nutta ei tohi, siis ei kao tema kurbus kuhugi. Ta õpib lihtsalt, et seda tunnet ei ole turvaline teistega jagada. Kui laps kardab ja kuuleb, et pole midagi karta, võib ta hakata kahtlema omaenda kogemuses.
Ajapikku võime õppida oma tunnetest eemalduma. Me ei pruugi enam isegi märgata, et oleme kurvad, üksildased, hirmul või haiget saanud. Tunneme lihtsalt ebamugavust, pinget või ärritust. Ja ühel hetkel piisab väikesest asjast, et kõik see, mida oleme kaua enda sees hoidnud, välja purskuks.
Nagu õhupall, kuhu on muudkui õhku juurde puhutud. Viimane puhumine ei pruugi olla sugugi tugevam kui eelmised, aga just siis läheb pall katki.
❤ Plahvatus räägib sageli rohkem plahvatajast kui teisest inimesest.
Kujutame ette täiesti tavalist õhtut. Üks partneritest tuleb töölt koju. Päev on olnud raske, tööl on olnud pingeid ja ta tunneb, et temalt oodatakse pidevalt liiga palju.
Kodus küsib teine partner: „Kas sa poest läbi käisid?”
Ja äkki kõlab vastus: „Kas sa pead kogu aeg midagi nõudma? Kas ma ei või hetkekski rahu saada?”
Teine inimene jääb nõutult vaatama. Ta ju lihtsalt küsis.
Mis siis tegelikult juhtus?
Võib-olla tundis koju saabunud inimene juba lapsena, et ta peab kogu aeg tubli olema ja teiste ootustele vastama. Võib-olla ei olnud tal kunagi tunnet, et temast piisab sellisena, nagu ta on. Ja nüüd, täiskasvanuna, puudutab üks täiesti tavaline küsimus sedasama vana tunnet: jälle ma ei ole piisav, jälle tahetakse minult midagi.
Tema reaktsioon ei ole kaugeltki enam proportsioonis sellega, mis praegu juhtus. Ta reageerib küll tänasele olukorrale, aga osa tema tundest võib pärineda hoopis kaugest minevikust.
See ei tähenda, et teine inimene ei võiks vahel päriselt nõudlik või ebameeldiv olla. Muidugi võib. Aga meie reaktsiooni tugevus räägib sageli ka sellest, mis toimub meie enda sees.
Teine inimene võib vajutada meie valusale kohale, kuid see ei anna meile õigust talle haiget teha.
Ja see ongi üks olulisemaid asju, mida suhetes õppida.
❤ Keegi peab tooma suhtesse turvalisuse.
Imago suhteteoorias räägitakse palju sellest, kuidas meie varasemad kogemused mõjutavad tänaseid suhteid. Just lähedastes suhetes võivad käivituda vanad hirmud ja kaitsemehhanismid, millest me ise sageli teadlikudki pole.
Kui üks inimene ärritub, võib teine sellele automaatselt samaga vastata. Üks tõstab häält, teine tõstab veel rohkem. Üks süüdistab, teine hakkab ennast kaitsma. Ja üsna varsti ei räägi kumbki enam sellest, millest vestlus alguse sai.
Mõlemad võitlevad selle eest, et neid kuuldaks ja mõistetaks. Aga mida rohkem nad võitlevad, seda vähem nad teineteist kuulavad.
❤ Sellises olukorras on vaja, et keegi tooks suhtesse tagasi turvalisuse. See võiks olla see inimene, kellel on sel hetkel rohkem sisemist rahu, teadlikkust või jõudu. Mitte sellepärast, et tema oleks süüdi või vastutaks teise inimese käitumise eest, vaid sellepärast, et tal on parasjagu rohkem ressurssi olukorda muuta.
Mõnikord piisab sellest, et üks inimene ütleb rahulikult: „Ma näen, et sa oled väga ärritunud. Ma tahan sinust aru saada ja mul on raske sind kuulata, kui sa minu peale karjud.”
See on hoopis midagi muud kui vastu karjumine või vaikides kõige ära kannatamine.
Imago lähenemises on oluline mõte, et turvalisem kontakt loob võimaluse ka teisel inimesel rahuneda. Kui üks partner suudab jääda ühendusse iseendaga ega lähe automaatselt kaasa teise ärritusega, võib see aidata ka teisel oma kaitsepositsioonist väljuda. Ja see ei ole alati lihtne.
Sest plahvatus teeb haiget kõigile, kes on selles ruumis. Ka kõige teadlikumal inimesel on oma tunded ja valusad kohad. Ning kelleltki ei saa nõuda, et ta jääks lõputult rahulikuks olukorras, kus teda alandatakse, hirmutatakse või talle haiget tehakse.
Turvalisuse loomine on võimalus, mitte kohustus taluda halba kohtlemist.
❤ Miks ei piisa ainult otsusest, et ma enam ei vihasta?
Pärast järjekordset tüli tunnevad paljud inimesed siirast kahetsust.
„Ma ei tahtnud nii öelda.” „Ma ei tea, mis minuga juhtus.” „Ma luban, et enam nii ei tee.”
Ja sageli nad tõesti mõtlevad seda. Aga siis tuleb järgmine keeruline olukord ja kõik kordub.
Miks?
Sest kui me püüame oma reaktsioone muuta ainult tahtejõuga, siis tegeleme sageli tagajärje, mitte põhjusega.
See on natuke nagu püüda keeva poti kaant kogu jõuga kinni hoida, selle asemel et vaadata, miks pliit nii kuum on ja vesi potis nii tugevalt keeb.
Kui inimene on õppinud oma tundeid kogu elu alla suruma, siis ei aita teda kuigi palju käsk „ära vihasta”. Ta võib muutuda veelgi ärevamaks, sest nüüd peab ta lisaks oma tunnetele võitlema ka nende väljendamise vastu.
❤ Muutus algab hoopis uudishimust iseenda vastu.
Mis minuga sellel hetkel juhtus?
Mida ma tegelikult tundsin?
Kas ma olin vihane või tundsin hoopis hirmu, häbi, abitust või üksindust?
Miks see olukord mind nii tugevalt puudutas? Kas ma olen midagi sarnast varem tundnud?
Sageli avastame, et viha all on hoopis mõni teine tunne. Tunne, et mind ei märgata. Et ma ei ole oluline. Et minuga ei arvestata. Et ma ei ole piisavalt hea.
Ja kui me hakkame neid tundeid märkama ning mõistma, tekib meil tasapisi võimalus valida, kuidas neile reageerida. See ei juhtu üleöö. Aga see on õpitav.
❤ See, mis meiega lapsena juhtus, ei olnud meie süü.
Võib-olla on üks keerulisemaid tõdemusi täiskasvanuks olemise juures see, et me kanname endaga kaasas asju, mida me ise ei ole valinud.
Me ei saanud valida, millisesse perre sündisime. Kas meie vanemad oskasid oma tundeid väljendada. Kas meid kuulati ja mõisteti. Kas kodus oli turvaline eksida või pidime kogu aeg ettevaatlikud olema.
Kui laps kasvab keskkonnas, kus palju karjutakse, võib ta õppida, et just nii lahendataksegi erimeelsusi. Kui tema tundeid pidevalt pisendatakse, võib tal täiskasvanuna olla raske oma vajadusi märgata ja väljendada.
See ei ole lapse süü.
Aga kui sellest lapsest saab täiskasvanu, kes teeb oma käitumisega haiget teistele inimestele, siis muutub midagi väga olulist.
❤ See, mis meiega juhtus, ei olnud meie süü. Aga see, mida me oma haavadega edasi teeme, on meie vastutus.
Me ei saa muuta oma lapsepõlve. Küll aga saame õppida mõistma, kuidas see meid täna mõjutab.
Ja see ei ole ainult vastutus iseenda ees. See on ka vastutus nende inimeste ees, kellega me koos elame, töötame ja suhtleme. Eriti laste ees, kes õpivad meie käitumisest palju rohkem kui meie sõnadest.
Kui vanem ütleb lapsele, et karjuda ei tohi, aga ise karjub iga kord, kui midagi valesti läheb, siis õpib laps eelkõige seda, mida ta näeb.
Samas võib laps õppida midagi väga väärtuslikku ka siis, kui vanem eksib, seda tunnistab ja vabandab.
„Ma karjusin sinu peale. See ei olnud õige. Sa ei ole selles süüdi. Ma olin ärritunud, aga mina pean õppima oma tunnetega paremini toime tulema.”
Selline lause võib olla lapse jaoks palju olulisem kui täiuslikkuse teesklemine.
❤ Me ei pea sellega üksi hakkama saama.
Vahel räägime isiklikust vastutusest nii, nagu tähendaks see, et igaüks peab oma probleemidega üksi toime tulema. Tegelikult on sageli vastupidi. Paljud meie emotsionaalsed haavad on tekkinud suhetes teiste inimestega. Ja just turvalistes suhetes on võimalik neid ka tervendada.
Kui meid lapsena ei kuulatud, võib olla väga tervendav kogeda täiskasvanuna, et keegi päriselt kuulab. Kui meie tundeid ei võetud tõsiselt, võib olla oluline kogeda, et need on kellelegi mõistetavad ja lubatud.
Kui mõistame, mis meie reaktsioonide taga on, saame hakata koos otsima uusi viise, kuidas keerulistes olukordades toime tulla.
❤ Muutus algab ühest inimesest.
Mõeldes meie ümber toimuvale, olgu selleks liiklusraev, poliitikute vastastikused solvangud või kodused tülid, võib sageli tunduda, et maailmas on liiga palju viha ja liiga vähe mõistmist.
Me ei saa panna kõiki teisi inimesi rahulikumalt käituma. Me ei saa muuta oma partnerit, lapsi, kolleege ega kaasliiklejaid lihtsalt sellepärast, et meie seda soovime.
❤ Me saame hakata märkama iseennast.
Mis minuga juhtub, kui keegi mulle halvasti ütleb?
Miks ma tunnen vajadust kohe vastu rünnata?
Kas ma suudan enne reageerimist korraks peatuda?
Kas ma oskan öelda, et sain haiget, selle asemel et teisele haiget teha?
Ja kui ma siiski plahvatan, kas ma suudan pärast vastutuse võtta, vabandada ja püüda mõista, mis minuga juhtus?
Võib-olla ei tähenda emotsionaalne küpsus üldse seda, et me enam kunagi ei vihasta, ei solvu ega ärritu. Me oleme inimesed ja kõik tunded kuuluvad inimeseks olemise juurde.
Küpsus võib tähendada hoopis seda, et õpime oma tundeid märkama enne, kui need hakkavad meie eest rääkima ja tegutsema.
Et suudame öelda: „Ma olen praegu väga vihane ja vajan hetke, et rahuneda,” selle asemel et öelda midagi, mida hiljem kahetseme.
Et me ei pea alati võitma vaidlust, vaid võime proovida mõista inimest enda vastas.
Ja et me ei anna oma käitumise eest vastutust kellegi teise kätte.
Sest lõpuks ei määra meie suhete kvaliteeti ainult see, kui palju me üksteist armastame või kui head on meie kavatsused. Väga palju määrab see, kuidas me käitume hetkedel, mil meil on raske.
❤ Me ei vastuta kõige eest, mis meiega elus juhtunud on. Aga me vastutame selle eest, mida me oma kogemustega peale hakkame ja kuidas kohtleme inimesi enda ümber.
Ja võib-olla muutub maailm natuke turvalisemaks iga kord, kui keegi meist otsustab oma valu edasiandmise asemel hakata seda mõistma ja tervendama.