„Kuule, kas sa ei või siis oma vigadest õppida? No kaua võib?“
„Mitu korda ma pean sulle sellest rääkima? Mis sul viga on, et sa aru ei saa?““
„Näe, siin on sulle kursus, kuhu võiksid minna.“
Mida enam me püüame kedagi parandada või „õigeks teha“, seda enam me teda katki teeme.
Usun, et olen läbi oma elu olnud üsna empaatiline. Mis see empaatia siis minu jaoks seni on olnud? Minu ema andis mulle kaasa hoolimise ja hoolitsemise ilusa oskuse. Varjuküljena oli paketis kaasas ka muretsemine. Mäletan lauset:“Kui sa ei muretse, siis sa ei hooli.“
Nii ma siis hoolisin, hoolitsesin ja muretsesin. Püüdsin raskeid olukordi parandada. Kui lähedastel oli kurb või raske, siis püüdsin neile ikka asjade positiivset poolt näidata. Kui enam ei suutnud, siis kasutasin neid lauseid, mis loo alguses kirjas. Ja teate, mitte miski ei toiminud. Miks siis ei toiminud? Andsin ju endast parima. Ei toiminud seetõttu, et kui kellelgi on kurb või valus, siis ta ei vaja õpetusi ega lohutusi vaid vajab mõistmist ja empaatiat. Seda, et teda aktsepteeritakse ka koos tema tundega, mida ta parasjagu tunneb. Ainult inimese enda sees on vastused ja teadmised, mis sel hetkel talle parim on. Mitte keegi ei saa seda talle öelda ega ette kirjutada. Mida enam me püüame hädasolijat august välja sikutada või tema kurbust rõõmuks „üle kirjutada“ seda enam me lükkame teda sügavale auku.
Kui ma olen hädas ja segaduses, siis ma vajan, et mind kuulatakse ning luuakse sild minu maailmaga ehk proovitakse mõista minu muret just minu vaatenurgast. Selline mõistmine loob aluse empaatiale. Empaatia pakkumiseks on vaja leida endas üles haavatavus ehk saada ühendus sarnase tunde või kogemusega, mida rääkija parasjagu jagab ja kogeb. Siin on nüüd minu jaoks triki koht – kui saan selle tundega ühenduse ja kukun mürts sinna auku, kus rääkija parasjagu on, siis on meil juba kaks hädasolijat, kes meeleheitlikult empaatiat vajavad. Näen sageli teraapiakabinetis, kuidas ühe inimese väga sügava kurbuse ja valu jagamine viib kuulaja nii sügavalt oma sarnastesse tunnetesse, et temast ei ole enam jagajale kuulajat. Selle tulemusena lõpetab rääkija sageli oma valu jagamise, sest ta ei taha kaaslast kurvastada. Ehk ta on saanud sõnumi, mida võibolla on eelnevalt juba palju kordi oma elus kogenud – oma valud ja kurbused on vaja endale hoida. Empaatia, mis aitab on see, kus kuulaja ei kuku rääkijaga koos musta auku vaid tuleb sinna hoolivalt mööda redelit ja seega on tal ka teada tee, et sellest august välja saada. Empaatiat, kus kuulaja päriselt mõistab ja aktsepteerib rääkija tundeid ning raskust ja ei püüa teda lohutada ega ei jää kinni oma sarnastesse tunnetesse, kuhu rääkija jagamine teda viia võib kui ta täie tähelepanu ja hoolivusega kuulab.
Mida selliseks kuulamiseks ja kohaloluks vaja on?
Minu vaatenurk on see, et mul on võimekus sellist empaatiat pakkuda vaid siis, kui olen vaadanud väga sügavale iseenda sisse ja teinud seal palju avastustööd. Mõistnud omi valukohti ja käitumismehhanisme. Vaadanud otsa kõige pimedamale toale oma sisemaailmas, mille olemasolu tõenäoliselt parema meelega sooviksime eitada, aga mis ei anna meile asu ja mõjutab meie toimimist siin elus enam kui arvata oskame või julgeme. See vajab julgus ja aega. Palju aega. Pole olemas kiirteed iseenda avastamiseni ja on tore, kui sul on kõrval kaaslane kes hoiab su käest kinni, kui oma pimeduse kambri ust paotad.
Kujutage ette, kui kõik suudaks kuulata oma partnereid sellise mõistva empaatiaga. Siis oleks palju õnnelikke perekondi, kus oleks lastel turvaline kasvada. Poleks lahutusi, perevägivalda, kõrvalsuhteid.
Kujutage ette, kui kõik vanemad suudaksid kuulata oma lapsi sellise mõistva empaatiaga. Siis oleks kodu lastele koht, kuhu nad viivad kõik oma valud, ebaõiglused ja mured ning nad ei pea enam tegema kõiki neid hullusid, mida täna tehakse, et enda valuga hakkama saada.
Kujutage ette, kui kõik õpetajad suudaksid ühel päeval kuulata ka kõige keerulisemaid õpilasi just sellise mõistva empaatiaga. Siis oleks kool koht, kuhu iga laps läheb rõõmu ja ootusega.
Kujutage ette, kui poliitikud suudaksid ühel päeval kuulata teisel arvamusel olevaid poliitikuid sellise mõistva empaatiaga. Siis ei pritsitaks mürki vaid jõutakse koos rahvale ja Eestile parimate lahendusteni.
Kujutage ette, kui kõik ülemused suudaksid kuulata alluvaid mõistva empaatiaga. Siis oleks alluvatel vähem stressi, tööviljakus oleks parem ja töötajad tahaksid rõõmuga tööl käia.
Kujutage ette, kui kõik, kes täna milleski vastanduvad suudaksid ühel päeval kuulata vastaspoolt mõistva empaatiaga. Siis oleks viha asemel rõõm, solvumise asemel mõistmine ja ärategemise asemel koostöö.
Milline maailm see olla võiks…
Foto /Pixabay/
