Osad meist usuvad, et kui ma olen pigem vait, siis probleemid suhtes lahenevad iseenesest. Nende mõte on, et kui sul või mul pole midagi tarka öelda, siis olgem pigem vait. Osad meist tahavad lahendada, rääkida, korraldada. Nende looks on, et selle vaikimisega küll midagi ei muutu.
Üks pole parem, kui teine. Need on lihtsalt meie kaitsekäitumised ja ellujäämisstrateegijad, mida oleme õppinud juba varases lapsepõlves. Üks tahab energiliselt lahendada ja teine pigem enesesse tõmbuda. Suhetes sattume kokku enamjaolt oma vastandiga. See, milline on minu partneri ellujäämisstrateegia, on minu jaoks maailma hirmutavaim olukord. Ja vastupidi. Nii me siis käivitume ja reageerime. Ootame, et partner muutuks. Jutustame lugu, et me pole teineteise jaoks “Õiged”. Selle asemel, et õppida rääkima ja kuulama turvaliselt. Mõlema osapoole jaoks. See on võimalik, kui mõlemad seda soovivad. Kuld, mida saab sellest arengust võita, on hindamata. Ma ei pea olema üksi oma muredega ja ise ennast “terveks tegema” vaid saan seda kõike teha koos oma teekaaslasega. Imeline!
/Urme Raadik/
