„Tead Urme, see kuri ja eemalolev pilk on kõige tavalisem. Seda on lihtsam taluda kui sooja ja rõõmsat pilku.“
See on lause, mis jäi kõlama eilses inimeseõpetuse tunni lõpus, kus rääkisime suhetest ja suhteruumist.
Ehk siis meie elu normaalsus on see, kus lapsed kogevad pigem külma ja eemalolevat pilku kui sooja ja lahket kohalolu. Üsna loogiline, et me kõik kordame samu mustreid ja seega on suur potentsiaal selle lõpmatul jätkumisel ehk siis üsna loomulikumaks ja tavalisemaks muutub külm või eemalolev pilk.
„Ma ei saa oma lapsega hakkama, palun aita mind!“
„Palun tee nii, et ta muutuks!“
„Palun võta see mure ja valu ära!“
Need on laused, mida kuulen oma klientidelt.
Ja teate mis, need on mõtted, mida olen ise oma peas mõelnud. No ikka päris palju kordi oma lapsevanema teekonnal, mis on kestnud tänakseks pea 32 aastat.
„Ära käitu oma lapsega niimoodi! Ole normaalne!“
Need on laused, mida oleme ilmselt kõik kuulnud ja ka öelnud. Mina olen. On mulle öeldud ja olen ka ise öelnud.
Istusin mõned aastad tagasi lastehaigla neuroloogiaosakonna koridoris ja nägin, kuidas ema tuli koos oma pojaga välja ühest kabinetist. Poiss oli 6-7 aastane ja ilmselgelt pinges. Ema riidles häälekalt oma pojaga, et kas sa oled napakas, et arstile vastata ei oska, mis sul viga ometigi on… Sakutas poega õlast ning nügis kiiremale minekule.
Mis sul viga on, ema? See oli minu esimene mõte ja reaktsioon.
Tean, et kriitika ja targutamine ei aita seda ema kuidagi.
Tean, et viha all on valu ja kurjuse all kurbus…
Alati. Isegi siis, kui me ise seda endale ei teadvusta.
Tõusin püsti ja panin emale käe õrnalt õlale ning ütlesin, et ma kujutan, ette, et olete oma poja pärast väga mures… Et see hirm saab olla hoomamatult suur… Et olen seda ise kogenud…
Ema vaatas mind ja hakkas nutma.
Lõpuks ometi oli keegi näinud agressiivse käitumise taga ta valu ja hirmu, mida ta võibolla polnud endalegi teadvustanud…
Me ei saa oma lastele pakkuda midagi, mida me pole ise kogenud. Me ei oska neid kuulata, kui meid endid pole kuulatud ja kuuldud. Kuulatud nii, et meie valusid ja muresid ei tühistata ega pisendata. Lohutamine on aga väga otseselt tühistamine ja pisendamine. Sa ei peaks nii tundma või selle pärast muretsema – on sõnum, mille saame, kui meie muret ei kuulata vaid asutakse meid „tervendama“.
Selline kuulamisoskus vajab õppimist ja harjutamist. Loomuomane on see meile vaid siis, kui oleme seda lapsepõlves oma vanematega kogenud. Paraku seda enamjaolt pole meil olnud, sest ka meie vanematele ei osanud keegi seda pakkuda…
Hea uudis on aga see, et empaatiline kuulamine on õpitav ja arendatav oskus. Tean, sest olen seda ise viimased 10 aastat praktiseerinud.
Sellise kuulamise õppimiseks on paraku vaja vaadata väga sügavale iseenda sisse ning kohtuda oma valude ja hirmudega. Kõigi tumedate ja sügavate tunnetega, millest meil võibolla pole aimdustki, et nad meis pesitsevad. See ei ole lihtne ja mugav, ammugi mitte seksikas ega tore. Ja päris kindlasti ei saa seda „kiiresti ära teha“.
Ehk siis me oskame olla oma lastele ja partnerile empaatilised ning soojad ja hoolivad kuulajad alles siis, kui oleme oma valude ning kurbustega kontakti saanud ning neid tervendanud.
Alles siis saavad meie lapsed öelda, et rõõmsad, soojad, kindlad ja hoolivad silmad on nende elu tavapärane osa. Isegi siis ja eriti just siis, kui nad vajavad oma valu jagamist.
