Olin Tallinnas tööl ja keset kiiret päeva nägin, et minu kaasa on mulle helistanud. Mul on iseendaga kokkulepe, et kui mu lähedased helistavad, siis võtan kõne vastu või helistan esimesel võimalusel tagasi. Helistasingi. Arvasin, et on midagi tähtsat, sest ta ju teab, et mul on väga tihe ja kiire tööpäev.

„Kuidas seeni kupatatakse,“ oli küsimus, mida telefonis kuulsin.

Mis mõttes! Kõik mu laternad hakkasid plinkima ja prahvatasin vastu: „Päriselt või? Seda küsidki? Sa ju tead, et mul on kiire päev…“ Lõpetasin kõne.

Järgmise pausi ajal helistasin tagasi ja püüdsin kuidagi oma käitumist heastada ning uurisin, et kas ta siis sai teada, kuidas neid seeni kupatatakse.

Õhtul koju jõudes ootas mind imehea söök kuuseriisikatest. Olin tänulik hea söögi heest ja tunnustasin mitu korda. Püüdsin alateadlikult oma päevast telefonikõne lõpetamist ja rünnakut heastada.

Pisike ports seeni oli alles jäänud, sest kodus polnud porgandit, et neid marineerida.

Seened jäid kööki kaussi vette ja hommikuks olid tõmbunud selliseks rohekaks-sinakaks. Kaasa küsisi, et kas need on nüüd halvaks läinud? No ja mina kallasingi seened hooga valamu hunti. Enne pobisesin veel, et miks sa nii suuri ja vanu seeni korjasid… Tegelikult polnud seened üldsegi suured.:)

Samal hetkel mõistsin, kui halb tunne mul enda sees on ja kui nõmedalt ma käitusin. Taavi oli juba kodust väljunud ning saatsin talle sõnumi oma vabandusega. Tundsin, et sellest sõnumist on vähe ning helistasin. „Kuule, anna andeks minu käitumise pärast. Mõistan, et see oli väga nõme ja ma poleks pidanud selliselt reageerima. Ma poleks pidanud seeni ära viskama ja eile sind halvustama. Võtan täieliku vastutuse oma nõmeda käitumise eest. Kallis oled,“ oli see, mida talle ütlesin.

Mulle tundus, et tal oli oluline seda kuulda.

Õhtul, koeraga jalutades võtsin veelkord teema üles. Vabandasin veelkord ja jagasin oma lugu, mis pani mind selliselt reageerima. Kui Taavi eelmisel päeval keset kiiret tööpäeva mulle helistas ja seente kupatamise kohta küsis, siis minu peas oli lugu, et kui sa tead, et mul on kiire ning ikka nii väikese asja pärast mulle helistad, siis järelikult pole minu töö sinu silmis väärtuslik ja oluline. Kui seda edasi laiendada, siis äkki pole ka mina oluline… Need mõtted tekitasid kurbust ja pettumust ning minu kaitsemehhanism on rünnak ning kriitika. Seekord siis ründasin seeni.:)

Taavi kuulas. Tuli minu maailma ja oli uudishimulik. Mõistis. Ei kritiseerinud, et mis nõme mõte või et nii küll ei saa mõelda. See omakorda tõi rahu ja koostööd.

Ütlesin, et muidugi ma tahan sinuga koos seeni kupatada, isegi korjata. No ja mitte seente pärast vaid seepärast, et see on sulle oluline.

Nii me siin siis kasvame ja sirutume. Võtame vastutust ja oleme uudishimulikud. Koos ja teineteist toetades. Kasvuruumi jääb alatiseks, aga koos seda teha on toekas ja vahva. Rõõmsat reedet ja minge seenele!

Jaga seda artiklit teistega