Oleme hetkel koolivaheaega veetmas ning õhtuti on vahepeal mahti ka uudiseid skrollida. Paar päeva tagasi lugesin uudiseid noorte vägivallast Pärnus. Suisa kõik meediakanalid olid erinevaid kommentaare ja mõttevahetusi täis. Lugesin ja tabasin eneses suure kurbuse. Ja meenus aastatetagune lugu ühest Viljandi poisist, kes tulistas koolis oma õpetajat. Olin ka siis ääretult kurb. Mul on väga kahju vägivalla ohvritest. Väga-väga. Ja täpselt sama palju on mul kahju vägivalla põhjustajatest. Ükski laps ei sünni siia ilma päti, kaabaka või mõrtsukana. On halvad asjaolud, mis viivad inimesed/lapsed kohutavate tegudeni. Mäletan, kui vaatasin Hannibal Lecteri filmi järge tema lapsepõlvest, siis mõistsin vägagi tema muutuste põhjuseid. Mõistsin ja vaatamata môistmisele ei kiitnud heaks tema tegusid. Nutsin, kui vaatasin selle väikese poisi lugu. Niimoodi nutsin ka siis, kui mõtlesin selle Viljandi poisi peale. Teadmata tema lugu. Sarnast kurbust tunnen ka neile kolmele Pärnu tüdrukule mõeldes. On mingi põhjus, miks nad käituvad nii. Kusagil on midagi väga valesti läinud.
Mõtlen oma kolmele tütrele ning mõistan kohe väga, millised pagasid me vanematena neile kaasa oleme andnud. Kas siis vanematena omavahel tülitsedes, jäiselt vaikides, olles iroonilised teineise või ka kogu maailma vastu… Vôi lihtsalt pidevalt tööl, trennis, komandeeringus olles. Môistmata, et kôige tàhtsam on siin elus pere ja oma kohalolu pakkumine lastele ning kaasale. Milline ebaturvaline ruum on see lapse jaoks, sest laps ei saa valida, kas olla oma peres vôi mitte.
Meil on lihtne mõista, et alkohol ja füüsiline vägivald on lapse jaoks ebaturvaline, aga täpselt sama ebaturvaline on vaimne vägivald, milleks vôib olla lihtsalt vanemate pingeline vaikimine, kui ollakse ise hädas. Ja palun ära ütle nüüd, et see pole ôigustus lapse vägivaldseks muutumiseks! Aju on väga keeruline ja igal inimesel/lapsel peab ta pingele erinevalt vastu. Ehk siis pidev ja pikaajaline stress kodus võib panna lapsed käituma täiesti kohutavalt. Kõige viimane asi, mida hädas laps vajaks, ja kohutavalt käituv laps on päris kindlasti hädas, on üksildus, hukkamôist ja eemaletôukamine. See on kindel tee allakäiguspiraalis ainult sügavamale.
Mida siis on vaja? Kohalolu, hoolimist, môistapüüdmist, armastust. Seda saab pakkuda täiskasvanu aga ainult siis, kui ollakse ise enda sisse vaadanud, oma minevikku tervendanud, ennast mõistnud. Ja vastutus turvalise ruumi loomisel on ALATI täiskasvanul. ALATI!!! Emaks saades arvasin mina, et armastusest piisab. Ja ma olen kôiki oma kolme tütart armastanud kuuni ja tagasi. Alati ja igavesti. No aga vôta nàpust, ei piisanud. Inimeseks kasvamine on teekond ja algab vastutuse vôtmisest oma tegude eest. Minul selle eest, mida ma pole osanud oma lastele pakkuda. Ma ei saa minevikku muuta, aga saan vôtta vastutuse – “Mul on väga kahju, et ma ei osanud pakkuda, seda mida vajasite…”
Loodan väga, et nende kolme tüdruku jaoks on siin ilmas lähedased, kes võtavad vastutuse oma tegemiste vôi tegematajätmiste eest. Vôi siis vähemalt üks oluline täiskasvanu, kes tahab neid môista, neist aru saada, olla nende kôrval. See on vist ainus viis neid aidata ning muuta maailm killukesegi võrra paremaks paigaks.
Me kôik vajame siin ilmas turvalist kontakti ja kohalolu, mitte programme ja meetmeid, mis meid “terveks peaks tegema”. Ja me ei oska sageli seda kontakti pakkuda, sest pole seda ise saanud lapsepôlves kogeda. Seega on meie, tàiskasvanute ja lapsevanemate kohustus turvalise kontakti loomist ôppida.