Meil on kolm tütart. Kolm imelist hinge, kes valisid siin maailmas just mind oma emaks. Mõistan täna, milline privileeg see on. Olla ema.
Olin väga noor, kui kaks esimest imelist hinge siia maailma järjepanu tulid. Ikka kohe väga noor. Olen armastanud kõiki oma kolme tütart esimesest silmapilgust ja arvasin, et sellest piisab.
Tahtsin luua neile sellise kodu, mida oleksin ise lapsepõlves vajanud – turvalise, sooja, hooliva – sellise, kus laps saab kasvada ja olla just täpselt selline nagu ta on. Kodu, kus normaalsuseks on vanemate lahke ja soe kohalolu, turvaline hääl ja pilk, kallistused ja paid. Kus laps saab ja julgeb rääkida kõigest. Kus lapse jaoks on alati aega. Kus tal on lubatud tunda ja väljendada kõiki oma tundeid – nii rõõme, kui ka kurbusi ning need on alati aktsepteeritud ja vastuvõetud. Kus laps tunneb end vajaliku ja olulisena – just sellisena nagu ta on.
Arvake, kas see õnnestus? Muidugi mitte. Seepärast, et ainult armastusest ei piisa.
Meil on vaja oskusi ja kogemusi. Lapsevanemaks olemine ei ole midagi, mis tuleks iseenesest. Seda on vaja õppida ja harjutada ning õpetajateks on meie lapsed, ei keegi muu. Meie oskused vanemana piirduvad paraku sellega, mida oleme oma lapsepõlvekodus kogenud. Isegi siis, kui need kogemused meile ei meeldinud ja arvasime, et olles ühel päeval ise lapsevanemad teeme me asju teisiti.
Nii ma olen siis kolistanud läbi kõiksugu ämbrid ja panged ja neid on olnud ikka päris palju.
Arvanud, et mina tean, mis on mu lastele kõige parem ja mida nad vajavad ning seda ka erineva intensiivsusega neile kuulutanud. Sest mina olen ju vanem ja targem!
Jätnud nad üksinda raskete emotsioonidega või vastupidi tahtnud neid emotsioone neilt kiiresti ära võtta lohutamise ja lahendamisega. Ikka seepärast, et mina ise pole osanud nende samade emotsioonidega hakkama saada ja veel vähem siis olla kellegi kõrval, kes neid tundeid parasjagu tunneb.
Käitunud vahel väga kurjalt ja ebaturvaliselt, sest pole ise saanud hakkama oma sees olevate pingete ja valudega.
Olnud vahel üsna kahepalgeline ja tekitanud neis segadust oma sõnade ja tegude erinevuste läbi – teate küll seda lauset, et käi minu sõnade, mitte mu tegude järgi.
Jätnud vahel oma lapsed ilma tingimusteta toest ja nende poolel seismisest.
Ehk siis päris paras ports seda, mida ma päris kindlasti neile kaasa anda ei tahtnud.
Samas tean, et andsin alati oma parima – täpselt niipalju, kui selles hetkes oskasin ja suutsin.
Täna, kui kohe varsti on kodust lahkumas meie noorim tütar, mõistan, et ma ei saa minevikku muuta ja seega pole kasu ka sellest süütundest, mida võiksin kogeda, kui oma ebaõnnestumistele mõtlen.
Tean, et ma ei saa minevikku muuta, aga saan täna võtta vastutuse selle eest.
Kuulates oma tütreid, mõistes kõike seda, mida nad valivad jagada ja lubades neil tunda kõiki tundeid, mida nad parasjagu tunnevad.
Jäädes nende kõrvale ja usaldades nende valikuid ning otsuseid. Lubades neil teha vigu ja eksida.
Öeldes neile, et mul on kogu südamest kahju, et ma ei pakkunud neile kõike seda, mida nad vajasid.
Istudes sirge selja ja kindla meelega nende vastas ning teades ja uskudes, et nad on imelised. Et nad on piisavad ja targad just sellistena nagu nad on. Et neid ootab ees imeline elu ja nad on väärt igat hetke sellest maailmast. Selle maailma ilust ja valust.
Kinnitades neile, et olen alati nende poolel ja nende kõrval – mis iganes ka juhtub ja mida iganes nad teevad. Alati. Igavest. Ka kõige keerulisematel ja raskematel hetkedel. Isegi siis ja eriti just siis, kui kogu maailm on nende suhtes hinnanguline ja neile selja pöörab.
Ma saan seda kõike päriselt täna teha ainult tänu sellele, et olen väga sügavale iseenda sisse vaadanud. Mõistnud ja tervendanud oma valusid. Õppinud jääma kohale ka rasketel hetkedel ja konfliktide, eemaldumiste ning tülide asemel looma turvalist ühendust ja suhteruumi. Lubades ka endale vigu ja eksimusi ning uskudes, et maailm ning inimesed on oma olemuselt imelised ja head, et mina olen piisav just sellisena nagu olen. Õppinud võtma vastutust ja turvaliselt oma „tassi täitma“.
Lapsevanemaks ei saa ette õppida. See on teekond, mis algab ühe imelise hinge saabumisel sinu ellu ja stardipakk on just selles kohas, kus on sinu isiklikud kogemused oma enda lapsepõlvekodust. See ei pea olema aga finiššijooneks.
Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.
Ja ta lausus:
Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.
Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.
Khalil Gibran
