“Pane ennest riidesse ja hakkame juba minema. Palun tee seda kiiremini. Ja palun pane need püksid, sest väljas on külm.”

Mitte midagi. Vaikus.

Ta isegi ei liiguta selle peale.

Vaatab mind vaid altkulmu trotsi täis pilguga.

Tunnen, et minu kannatus hakkab katkema. Me ju tegime plaani, et täna läheme väljasõidule.

On ju loogiline, et sellest plaanist ka kinni peame.

Kuna väljas on külm, siis on vaja panna jalga paksud suusapüksid. Kõlab ka justkui loogiliselt.

Küsimus on vaid kelle jaoks? Minu jaoks. Äkki ainult minu jaoks.

Tõstan häält ja proovin kasutada lapsevanema õigust. Tugevama õigust. Mina ju tean, mis on õige.

Mul on võimalus kasutada jõumeetodit.

Selleks, et varjata sinna taha oma jõuetust ning oskamatust antud olukorraga hakkama saada…

 

Sarnane olukord on mu meelest hetkel meie armsas riigis. Riigis, kus käsumeetodiga püütakse panna paika asju, mis vajavad muutmist. Ilma kuulamata ja püüdmata mõista.

Luues ja muutes seadusi, mis justkui peaksid tegema paremaks meie riigi toimimise.

Tahan kirjutada täna veidi mind puudutanud teemast, mis on viimasel ajal väga päevakorral. Hetkel sellest, kuid sarnast vaatenurka ning käitumismalli võib kohata pea kõigi päevakajaliste teemade juures.

Erakooliseadus.

Minu kolm tütart on käinud nii riigikoolides kui ka erakoolis. Valdavalt siiski riigikoolides.

Miks me oleme valinud täna riigikooli asemel erakooli?

Eelkõige seepärast, et näen erakoolides kiiremat liikumist muutuste poole, mida tänane ühiskond ja eelkõige meie lapsed vajavad.

Äris tegutsenud inimesena tean kui raske on viia ellu muutusi. Mida suurem on süsteem, seda keerulisem on seda muuta. Reeglina on selle kõige taga muutjate ehk siis eestvedajate iseendi hirmud ja kõhklused.

Ma ei taha väita, et erakoole juhivad kuidagi rohkem valitud või õnnistatud inimesed. Lihtsalt turuseadus paneb nad valikute ette, et kui kool ei arvesta uute lähenemiste ja muutustega, mida lapsed vajavad, siis sinna kooli lapsi ei viida. Lihtne!

Seega usun, et erakoolid on paindlikumad muutustele ning see on piisav põhjus, miks osad pered on teinud valiku erakoolide kasuks. Vähemalt üks põhjustest…

Vaatame antud teemat nüüd kontekstis, kus lapsevanemaks on  haridusministeerium. On fakt, et lähiajal väheneb kooliminevate laste arv. Jätkuvalt ja drastiliselt. Seega ühel hetkel jääb koole justkui üle. Võib tekkida olukord, kus vaba valiku tulemusena jäävad lauad tühjaks just riigikoolides. Seega on vaja miskit ette võtta.

Tegelikult kõlab see omamoodi isegi loogiliselt. Loogiliselt selles küsimuses, et kui mul on vaja lahendust ja ma tunnen, et ei saa lahenduse leidmisega muudmoodi hakkama, siis kasutan meetodeid, kus käiku lähevad võim ja jõud. Püüdmata mõista millist rolli esindavad täna erakoolid ja milleks on neid vaja, käitun ma “tavalise segaduses lapsevanemana”, kes kasutab oma jõudupositsiooni: “Kui Sa ei tee, mida mina tahan, siis panen Sind koduaresti ja võtan ära Sinu järgmise nädala taskuraha.” (Olen seda ise päris palju kasutanud. Paraku.) Ettenägeliku lapsevanemana ma panen Sind võibolla isegi ennetavalt koduaresti. Igaks juhuks. Siis ei saa justkui miskit hullu juhtuda.

Tõlge eelnevale lausele siin kontekstis oleks: “Selleks, et ei tekiks olukorda, kus riigikoolides on vähem lapsi kui erakoolides muudame erakoolide rahastust. Et neil oleks veelgi raskem (loe: vahest isegi võimatu) ellu jääda.” Pole subjekti/objekti, pole probleemi. Ja pole vajalik hakata väga tõsiselt tegelema riigikoolide konkurentsivõime tõstmisega.

See on minu tänane vaatenurk tekkinud olukorrale. Pole õiget ega valet vaid see on lihtsalt minu hetke vaatenurk.

Mõned aastad tagasi oleksin siinkohal pannud punkti. Ja kõik oleks olnud väga ühepoolselt vaadeldav. Seega veel üks vastandumist süvendav kirjutis.

Täna kirjutan aga edasi.

Igal mündil on alati kaks poolt. Sama oluline kui kuulamine on ka rääkimine ja väljendusviis.

Seega on väga oluline, et antud debatis suudaks erakoolide esinadajad jagada omi vaatenurki piisavalt turvaliselt, ilma rünnakute ja ärategemisteta. Kui ma tean, et seisan parema ühiskonna eest, siis ma ei pea niivõrd võitlema vaid pigem jagama mõistmist ja hoolimist nn.”vastaspoolele”. Rääkima sellest, kuidas mina asju näen ja kuidas need mind mõjutavad ning tundma panevad. Püüdes samal ajal mõista, miks keegi teine näeb asju hoopis teise nurga alt.

Ma soovin väga, et erakoolide esindajatel jätkuks seda mõistmist ja empaatiat mõistmaks Haridusministeeriumi vaatenurka. Vaatamata sellele, et emotsioonid on laes ja erakoolid selles võitluses justkui nõrgem pool.

Vastandumine ei vii aga reeglina mitte kusagile. Vaid uutesse võitlustesse ja ärategemistesse. Rõõm ühe lahingu võitmise üle on üürike.

Oluliselt võimsam on tunne, kus saad kindlustunde, et tulevikus tekkivate lahkarvamuste puhul on võimalik leida alati lahendused. Parimad lahendused.

Mitte parimad Minu ega Sinu jaoks vaid Meie Eesti jaoks.

Sarnaselt on ka paarisuhtes vaja vaid ühte inimest, kes suudaks peatada võitluse.

Kes suudaks hakata kuulama ja mõistmist ning empaatiat jagama.

See ei ole allandmine vaid ülim tarkus ja teadlikkus. Samas üsnagi keeruline teostada.

Tänane olukord teeb mind üheltpoolt kurvaks, aga samas annab palju lootust ja usku, et kõik on võimalik. Probleemide ja konfliktide olemasolu ja üleskerkimine on suhete ja ühiskonna väga normaalne osa. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas oskame nendega toimetada. Kas valime teadliku või alateadliku elu, suhte ja ühiskonna.

 

Kerin aja tagasi sinna hetke, kus tunnen, et olen käivitunud sellest, et minu laps ei kuula mind. Või on see hoopis see, et ta ei täida minu käsku? Ja kui see nii on, siis äkki olen ma ebaõnnestunud lapsevanem? Kaotan kogu oma autoriteedi? Seega on see minu hirm ja tunne, mis paneb mind nõmedalt reageerima.

Mis oleks, kui püüaksin vahelduseks istuda ja kuulata teda. Tema soove ning vajadusi. Hirme ja muresid. Kuulata ilma hinnanguteta. Huviga ja tähelepanelikkusega. Ilma pidevate nõuannete ning targutusteta.

 

Terve ühiskond saab alguse tervest perest. Terve pere aga saab alguse tervetest paarisuhetest.

Meie riik on justkui suur perekond. Perekond, mille eesotsas on ema ja isa. Kui ema ja isa on õnnetud ning segaduses, siis ei saa olla õnnelik ka kogu ülejäänud perekond.

 

Võibolla oleks meile kõigile vaja hoopis lähisuhete ministeeriumit?

Kohta, kus hakataks koordineerima ühiskonna tervendamist selle väiksemaist rakukesest alates – perekonnast ja paari lähisuhetest. Sihipäraselt ja täie teadlikusega.

Äkki on vaja määrata nende inimeste valikukriteeriumiks, kes meie riiki Toompealt juhivad, see, kui palju panustavad nad oma isiklike lähisuhete arendamisse.

Tegelikult ikka mitte määrata vaid julgustada ja innustada meid kõik sellega tegelema.

Ei ole võimalik luua tervet ja toimivat riiki, kui selle vähimad lülid on katki ja roostes. Nii nagu seest nii ka väljast. Ma ei saa luua teadlikkust ja lahendusi endast väljaspool, kui ei suuda märgata ja tegeleda sellega, mis vajab tegelemist minu sees ja minu kodus. Kas saan olla oma lähedastes suhetes alati mina ise ja kas luban seda alati oma armsatele lähedastele?

 

Soovin kogu oma südamest, et suudaksime alati vaadata kaks sammukest kaugemale oma hirmudest ja mugavustsoonist. Esmalt kõigepealt tunnistada neid ja siis näha asju kaugema perspektiiviga.

Et me õpiksime kuulama ja kuulma. Proovima mõista erinevaid vaatenurki ja ütlema iseendale, et vahel ma ei teagi lahendusi. Ei peagi teadma. Pannes kokku meid ümbritsevad erinevad vaatenurgad loomegi pinnase parimate lahendusteni jõudmiseks.

Mõistmist, hoolimist ja tähelepanu!

Kui muidu mitte, siis meie laste pärast!

Jaga seda artiklit teistega