Usun, et me kõik oleme kogenud tunnet, kus justkui miski häirib ja segab, aga päris täpselt ei oska määratleda, mis see siis ometi on. Vahel on see seotud kellegi ütlemiste või tegemistega ja siis on lihtne ajada see tunne kellegi teise “süüks”. Sina panid mind niimoodi halvasti tundma! Vahel juhtub see justkui iseenesest ja ilma kellegi kõrvalise sekkumiseta. Selline olukord on oluliselt enam segadust tekitav ja samas ka inspireeriv, et liikuda oma mõtetega suunda, kus näeme ja tajume, et me ise vastutame oma tunnete ja olemise eest.
Pole vahet, kui teadlikult oma elu elada püüame, aeg-ajalt need tunded lihtsalt tekivad. Me võime proovida neid ignoreerida ja eitada. Mingiks hetkeks see võib isegi leevendust anda, aga ühel hetkel oleme samas punktis tagasi ja kogeme seda, mida väga tunda ei tahaks.
Vahel on vaja pisut aega, et saada eneses selgust, mis siis ikkagi minuga toimus/toimub. Proovida lasta lahti kohe lahendamise ja aru saamise vajadusest. Lihtsalt olla koos oma ebamugavate tunnetega ja teadvustada, et tunnengi hetkel ennast halvasti. Ja ei saa päris täpselt aru, miks see nii on.
Kui seda suudame, siis saab aegamööda tulla ka küsimused ja selgus. Mis see on, mida ma tunnen? Miks ma ennast nii tunnen? Mis mind käivitas? Milline on minu osas antud olukorras?
Jagades kellelegi oma mõtteid ning tundeid on selgus veelgi erksam tulema.
Peale selguse saabumise on taas mitmeid erinevaid võimalusi. Üks ja sageli valituim on see, et jätta see kõik sinnapaika, sest meil puudub oskus keerulistest asjadest rääkimiseks. Omame sageli kogemust, kus sellised jutuajamised pole viinud kusagile peale tüli ja riiu tekkimise. Seega meil on peas lugu, et parem mitte torkida. Sageli see juhtubki nii, sest kui asun rääkima keeles ja viisil, et Sa tegid seda ja Sa ütlesid seda ja Sa poleks pidanud tegema nii või naa, siis toon suhtesse ja vestlusesse kuhjaga ebaturvalisust, mille tulemusena muutubki olukord hullemaks.
Seega siis pigem vaikin, mis ei ole väga hea lahendus, sest pingetel ja konfliktidel pole võimet iseenesest laheneda. Nad vaid rahunevad ajutiselt kuni uue käivitumiseni.
Kui saan aga rääkida tekkinud probleemist ja oma tunnetest, mida antud olukord käivitas, läbi iseenda ja oma tajude, on võimalus, et konflikti teine osapool suudab ja tahab mind kuulata ning mõista. Kuidas olukord mind tundama pani? Mis mulle selle juures muret teeb ja ei meeldi? Kuidas see olukord mind käituma paneb?
Sellise jagamise ja rääkimise juures on kasu hoomamatult suur. Me avastame ja õpime iseenda kohta ning laseme avastada ennast ka oma kaaslastele, kellega seda jagame. Viimane on minu arvates kohe eriti oluline, sest kui inimene, kellega mul on keeruline, annab selgitusi oma tunnetest ja käitumismehhanismidest, loob see meie suhtesse ohtralt mõistmist ja empaatiat. Läbi selle saan mõista, miks inimesed teevad vahel asju, mis ei tundu mulle loogilised ja panevad mind vahel üsna ebamugavalt ehk isegi ärritunult tundma.
Et siis tunnen, kogen, jagan ja lasen lahti.
Et minna edasi.
Targemana ja teadlikumana.
/Urme Raadik/
