“Palun ütle, mis sul viga on? Mis sinuga toimub?” need on küsimused, mida üsna sageli oma kaaslasele esitame või vähemalt tahame esitada. Hetkedel, kui tunneme, et meie kaaslane on justkui emotsionaalselt eemal või “liimist lahti”. Enamjaolt saame vastuseks, et mitte midagi pole viga või hoopis vaikse mühatuse, mis omakorda suurendab küsija segadust ning ebakindlust. Selle tulemusena võime hakata veelgi intensiivsemalt pärima ja uurima, mis võib tunduda vaikijale ülekuulamisena ning loob suhtesse üha enam ebaturvalisust ja teineteisest eemaldumist.
Miks sa pärid?
Mul pole ju eneselgi vastuseid?
Kui ma midagi ütlen, siis võibolla pole öeldu see, mida sina ootad ja ma teen olukorra veelgi hullemaks?
Kas see pärimine ei lõppegi kunagi ära?
Me ei jõua selle rääkimisega ju mitte kuhugi… asjad lähevad vaid hullemaks…nii on juhtunud ju alati…
Kui ma isegi räägiksin sulle, siis sa ju nagunii ei mõistaks mind…
Need on lood, mida jutustab enesele see, kellelt justkui aru päritakse.
Hirm saada mittemõistetud on sageli kaasas kaugelt enne kohtumist oma kaaslasega, see pärineb meie lapsepõlvest. Selle hirmu käivitamiseks piisab vahel isegi kuulaja näoilmest, kulmukortsutusest või pearaputusest. Rääkimata kriitikast, küsimustest või kommentaaridest.
Eelpool nimetatud lood ja hirmud panevad vaikija veelgi enam enesesse tõmbuma ja eemalduma, mis omakorda loob lähisuhtesse juurde rohkelt ebaturvalisust.
Kui küsija ei lõpeta, siis ühel hetkel võib vastaspool plahvatada ja suur tüli ning riid ongi majas.
Mis toimub sel hetkel küsija peas, kui vastuseid ei ole ega tule?
Mis on need lood, mida tema enesele jutustab?
Sa ei usalda mind.
Sa ei hooli minust.
Kui sa ei usalda ega hooli, siis järelikult sa ei armasta mind.
Ma tahan sind ju vaid aidata… saada aru… mõista…
Kui me ei tea, mis meie kaaslasega toimub, siis hakkame ise lugusid välja mõtlema ja need on alati 1000 korda hullemad, kui tegelikkus.
Sul on keegi teine.
Sa oled minust tüdinud.
Sa ei taha enam minuga koos olla.
Me oleme majanduslikult laostunud.
Sinu tervisega on midagi lahti ja sa varjad seda minu eest.
Sa teed asju vaid minu meeleheaks – reisid, matkad, käid teatris jne.
Seda loetelu võiks väga pikalt jätkata.
Nende lugude tulemusena hakkame veelgi enam pärima, mis võib vahel tunduda intelligentse ja läbimõeldud rünnakuna ning loob samuti suhtesse vaid ebaturvalisust.
See, mida me sel hetkel vajame, on tunda, et oleme “ühes paadis” ja same teineteisele loota. Et usaldame teineteist ja oleme koos nii heas, kui ka halvas. Vajame tunda omavahelist ühendust ja kontakti.
Me mõlemad vajame seda. Nii “ründaja” kui ka “eemalduja”.
Meil on rohkelt hirme ja lugusid, mis panevad meid käituma risti vastupidiselt sellele, mida vajame ja igatseme. Nii me siis loome oma elust ise õudusunenägu.
Teeme teineteisele järjest enam haiget oma eemaldumistega.
Valime töötada hiliste öötundideni, uputame oma igatsused veiniklaasi, kurdame sõbrannadele, osaleme järjestikustel eneseabikursustel, veedame iga vaba hetke treeningutel, koristame ohjeldamatult, pühendume vaid lastele, läheme kõrvalsuhetesse.
Need on meie põgenemisteed, kui tunneme, et suhtes on keeruline ja ebamugav.
Mis oleks, kui vaikija võtaks riski ja prooviks rääkida ning seeläbi avastada, mis toimub tema sees. Arvestades ka sellega, et küsijal võib olla teda raske kuulata ning kohe esimesel jagamisel ei pruugi saabuda oodatud mõistmine. Selleks aga, et sinu kaaslane saaks sind mõista, on vaja rääkida. Rahulikult, turvaliselt ja hoolivalt. Endast ja oma segadustest. Jättes kõrvale kriitika ning süüdistused.
Mis oleks, kui küsija võtaks riski, et vaikija jagatu ei pruugi kohe tunduda loogiline ja vaja on piisavalt kaua kogu oma südamega turvaliselt ja empaatiliselt kuulata, et näha asju ja olukordi läbi oma kaaslase silmade. Kui sa ei mõista oma kaaslast, siis sa pole teda piisavalt kaua ja hoolega kuulanud. Ilma kriitika ning analüüsimiseta.
Kui olemasolev olukord ei paku sügavat hingelist rahuldust, siis on vaja õppida midagi teistmoodi tegema. Meil mõlemal. Kogu südame ja hoolimisega.
