Eile oli õpetajate streik.
Hommikul lugesin meediast pealkirja, kuidas noored õpetajad lahkuvad koolist peale esimest palgapäeva.
Jäin mõttesse. Kas asi ikka on ainult palgas?
Olen olnud kahe erineva kooliga seotud rohkem kui kuus aastat. Rõõmu ja tänutundega olen saanud käia noorte juures jagamas seda, mis elus oluline – suhted ja suhtlemine. Inimeseks olemise suurim kingitus ja samal ajal ka väljakutse.
Sel sügisel küsis minult peale tundi üks noor õpetaja, et kuidas ma närvi ei lähe, kui õpilased mind ei kuula ja nihelevad, tundi segavad, ei kuula?
See tõi mulle meelde minu õpetajakarjääri algusaastad. Arvasin, et kui olen piisavalt põnev ja huvitav, siis lapsed kuulavad mind andunult ja hiirvaikselt. Mõtlesin välja kõiksugu trikke ja mänge, et tolleaegsed viiendikud kuulama saada. Vahel õnnestus, aga enamjaolt mitte. Ja kui õnnestus, siis vaid viivuks. Nii mõnelgi korral läksin peale tundi autosse ja nutsin peatäie. „Mida ma valesti teen? Miks nad mind ei kuula? Ma ei saa hakkama? Miks ma siin üldse olen?“ olid mõtted mu peas.
Mäletan oma lapsepõlvest ähvardavaid ja karjuvaid õpetajaid – nii ma ei tahtnud. Mäletan oma tütarde kooliajast iroonilisi ja alandavaid õpetajaid – nii kindlasti ka mitte. Mäletan ka nutvaid ja klassist välja jooksvaid õpetajaid – see ka ei kõlanud. Pidi olema ju mingi muu võimalus.
Olin juba peaaegu alla andmas, aga hoolisin nii väga oma viiendikest, et istusin nendega ringi ja ütlesin neile, et ma ei oska mitte midagi ette võtta ning ei oska nende tähelepanu saada ja hoida. Et ma ei saa hakkama ja ei saa sel moel jätkata. Mille peale kolm poissi, kelle tähelepanu oli kõige raskem hoida tulid ja kükitasid mu ette ning ütlesid, et palun ära mine ära, me ju tahame kuulata, aga lihtsalt ei oska ega saa hakkama…
See puudutas mind nii väga, et lubasin oma südames jääda, mis iganes juhtuks.
Lapsed ja noored tulevad kooli kõige sellega, mis neil elus parasjagu kaasas on. Ja seda pole tänases ühiskonnas mitte vähe – ärevus, mittepiisavus, hirm, mure, ebakindlus, pinge – seda loetelu võiks jätkata ja jätkata. Enamjaolt on nad oma tunnetega üsna üksinda ning teevad nendega hakkamasaamiseks kõiksugu hullusi. Tunnis näiteks ei kuula ja segavad erineval moel tundi.
Nii mul oligi vaja ise kasvama hakata, sest täiskasvanu kohustus on suhtes lastega tuua ruumi turvalisus. Ehk siis minu ülesanne oli hoopis esmalt neid kuulama hakata ja olla see turvaline ning kindel ilmasammas, kes annab neile pidepunkti ja kindlustunde, mis iganes nende sees parasjagu toimub või mida nad parasjagu teevad. Soojuse, hoolivuse, austuse ja kindlameelsusega. Ja seda mitte ainult väliselt vaid ka sisemiselt. Oli vaja vaadata otsa hirmudele ja ärevusele, mis minu sees pead tõstsid, kui klassis oli segadus. Kriitika asemel olla uudishimulik ja küsida kuidas teil läheb ja mis on see, mis teid praegu ärevaks/vihaseks/pettunuks teeb? Ja siis päriselt kuulata! Päriselt ja südamega.
Oli ja on see vast teekond!
Olen täna selles kõiges juba palju parem, aga ilmselt on õppida veel ja veel ning lapsed/noored on mu parimad õpetajad. Armastan neid kuuni ja tagasi. Igas hetkes ja just sellistena nagu nad parasjagu on – oma rõõmude ja avastustega, aga ka hirmude, segaduste, vastupanu ja ärevusega. Ja see kannab. Ka kõige keerulisematest hetkedest läbi.
Miks ma sellest kõigest siin kirjutan?
Sest usun, et õpetajaks olemine on üks raskemaid ja tänuväärsemaid elukutseid, või hoopiski ELU KUTSE?
Töötasu on selle mündi üks väike pool. Lisaks sellele või isegi kõige esmalt vajavad õpetajad rohkelt häid ja turvalisi supervisioone, hoolivat ning sooja tugisüsteemi, kus tegeleda enesearenguga, võimalust kõiki oma muresid ja hirme turvalises keskkonnas jagada kogedes mõistmist ning empaatiat. Kui õpetajad ise on kuulamat ja ärevuses, segaduses, hirmus ning ebakindluses ning nende tunnete jagamiseks pole aega ega kohta, siis nad ei saa olla olemas ka õpilaste jaoks, kui neis tugevad tunded üles kerkivad. Siis nad tõepoolest lahkuvad töölt, põlevad läbi või muutuvad õpetajateks, kelle tundi lähevad õpilased hirmu ja vastumeelsusega.
„Õpetaja, vana muld, ümber sai ta aeg, lausus sõnu nii kui kuld, sügavaid, kui kaev…“ laulis Henry Laks mitmeid häid aastaid tagasi. Selleks, et meie koolides oleks õpetajad, kelle silmad säravad ja kelle tundi õpilased ootavad rõõmu ning tänulikkusega, tuleb midagi päris põhjalikult haridussüsteemis muuta ja kindlasti ei ole see ainult kord kuus pangaarvele kantav rahasumma.
