Armastage neid sellistena nagu nad on.
Tundub väga lihtne öelda, aga hoopiski mitte nii lihtne teha.:)
Juba oma olemuselt on mehed ja naised erinevad. Ega ilma põhjuseta pole öeldud laused, et mehed armastavad silmadega ja naised kõrvadega.
Kui me oleme armunud, siis meie, naised pakumegi oma kallimale seda, mida ta igatseb. Armastus teeb meid ilusaks ning sel hetkel on nii kerge mehel seda ilu ja armastust oma silmadega kogeda. See ei ole ilu, mida pakutakse ilusalongides ja ilukirurgide juures vaid ilu, mis on meie silmades ja südames. Mees saab mõelda, et “Just mina teen sind õnnelikuks!” ja see annab talle väekuse, mida läbi sajandite mehed on taga otsinud. Sügavamale vaadates annab see piisavuse tunde, mida on samuti meestel väga oluline kogeda – ma olen sinu jaoks piisav ning suudan sind õnnelikuks teha. Kahe inimese vaheline ühendus ja koosolemise turvatunne aitab meestel väljendada oma armastust ka sõnades ja see on see, mida meie, naised kuulda ihaldame.
Tundub, et Elu on ilus!
Me mõlemad saame seda, mida igatseme ning see aitab luua sügava turvatunde ja arvamuse, et nüüd olengi jõudnud õnnesadamasse ja avanenud on uks paradiisi.
Paradiis pole igavene ning ühel hetkel on naine muutunud vinguvaks ja torisevaks fuuriaks, kelle silmis ei sära enam sügav armastusesära. Või siis hoopiski vaikivaks kannatajaks.
“Sa ei märka enam mind ja ei hooli minust!” on lugu, mida enesele sageli jutustame.
Mees omakorda ei pööra enam tähelepanu naisele, teeb sageli ületunde või eelistab veeta aega sõpradega või niidab lihtsalt kõik õhtud muru ja joob ohtralt õlut. Kadunud on ilusad sõnad, märkamine ja hoolimine.
“Mida iganes ma ka teen pole see sobilik ja ma ei suuda nagunii sind õnnelikuks teha!” on lugu, mis võib kummitada mehe peas.
Kahe inimese vaheline ühendus on katkenud ja see teeb põrgulikult valu. Mõlemale. Meid ei ole õpetatud oma kurbust ja valu väljendama, isegi seda märkama mitte. Tundub oluliselt turvalisem pöörata see vihaks ja kurjuseks, sest iga tunne peab mingil viisil väljendatud saama.
Nii me siis püüame saada tagasi seda ühenduse ja koosolemise tunnet, aga teeme seda sellisel viisil, mis viib meid teineteisest veelgi kaugemale.
Ootame teineteise muutumist – ole ometi selline, nagu mina igatsen. Ole minu moodi. Muutu kohe ja kiiresti!
Loomulikult seda ei juhtu või kui juhtub, siis vaid lühiajaliselt. Hetkeks võibki tunduda, et lõpuks ometi räägib minu mees mulle ohjeldamatult oma tunnetest või ometi ei vaja naine enam neid emotsionaalseid jutuõhtuid vaid seksib minuga õhtust hommikuni. Need on hetked, kus me nii väga ihaldame tunda ühendust, et proovime ennast jõuga muuta, mis pigem lõhub ja lammutab meie hinge ning olemust. Jõuga tehtud ponnistus pole kuigi püsiv ja selle kadumine teeb veelgi enam haiget.
Kogedes aina uuesti pettumust – eelkõige justkui oma partneris, jutustame me enesele loo, et võibolla me polegi teineteise jaoks õiged.
Siin tulevad sageli mängu sõbrad/sõbrannad/head nõuandjad, kes soovitavad, et minge siis lahku!
Kui mõlemad osapooled pole valmis võtma vastutust oma isikliku käitumise ja reageeringute eest, siis vahel ongi mõistlik lahku minna. Siis, kui valu ja häbi on nii palju ning sellega ei olda valmis kohtuma. Mulle meeldib siinjuures mõelda, et iga inimene ja elujuhtum on tulnud mulle miskit õpetama ja kui kord selle õppimata jätan, siis üsna varsti tuleb õppetund, kus pean selle kallal taas pusima.
Õnneks on ka teine viis ja teekond – hakata võtma vastutust.
Vastutust eelkõige oma isikliku käitumise eest.
Vastutust oma tunnete ja emotsioonide eest.
Õppida tundeid sõnades väljendama, et mitte lasta muutuda kurbusel kurjuseks.
Õppida, kuidas oma maailma jagada kõige kallima inimesega ning olla tähelepanelik ja uudishimulik kuulaja tema maailmaavastamiseretkel.
Lubada partneril olla minust erinev ja õppida neid erinevusi armastama. Läbi selle on võimalus avastada iseenda kaotatud osi.
Õppida turvaliselt rääkima ja kogu südamega kuulama.
See kõik on päriselt võimalik, aga sinna maailma ei ole sirget kiirteed vaid see on koos kasvamise teekond.
Oh imet, sellel teekonnal saad avastada iseenda ja oma partneri kohta asju, mida pole ealeski selliselt näinud: “Ta ei teegi midagi kiuste pärast? Tal ongi päriselt valus ja kurb? Ta vajab minult lihtsalt olemasolu ja kuulamist? Kallistust? Hoidmist? Vahel ka pisut enam ruumi. Ja mina pean õppima oma vajadusi selgelt ning turvaliselt väljendama.:)”
On vaja varuda kannatlikkust ja hoolimist ning seda kõike korvab tunne, mida saad kogeda nendel hetkedel, kui on olemas nii emotsionaalne kui ka füüsiline ühendus.
Ehk siis pisarad ja seks.:)
Ehk siis see, mida me mõlemad – nii mees, kui ka naine, alateadlikult ja teadlikult väga igatseme.
