Päike särab taevas ja väljas on suviselt kuum ning samas on saanud läbi selle kooliaasta esimene nädal.
Kolmapäeval lugesin EE artiklit, kus olid järjestatud koolid laste kooliskäimise rahulolu järgi. Pingereas olevatest koolidest vaid kahes esimeses on kooliga pigem või täiesti rahulolevate õpilaste protsent üle 50. Sealt edasi langeb protsent kiiresti ja kolinal.
Kurb ning samas mõtlemapanev – ehk siis enamus Eesti lastest läheb kooli pigem vastumeelsuse, ärevuse ja ebamugavusega.
Hariduspsühholoog Grete Arro on korduvalt kirjutanud, et vaimne tervis peab olema eespool akadeemiliste tulemuste jahtimisest ning ärevus on põhjus, mis ei lase lastel jõuda oma maksimaalse kognitiivse soorituseni. Jah, me võime õppida ka läbi hirmu, et kui meie sooritus pole piisav, siis saame naeruvääristatud, alandatud või isegi karistatud. Selle hirmu tulemusel püüame oma sooritusi teha veatult, osata ette juba tunnis küsitavat, vastata kõik kontrolltööd maksimumi peale või hoopiski vastupidi – lööme kõigele käega, sest tundub, et mis iganes me teeme, pole see piisav.
Mäletan iseenda kooliajast hirmu ja ebamugavust eksamite ja kontrolltööde ees, ärevust etteantud ajalimiitide pärast. Täna tean, et meie kõigi aju ongi erineva kiirusega ning kõige jaburam mõte on hinnata kõigi võimekust ühtses ajalimiidis.
See kõik oli 40 aastat tagasi. Küsite, et kas see on muutunud? Ei.
Ikka veel on ajapiirang kõigile sama, et teha kontrolltöid ja eksameid ning selle soorituse tulemusel antakse hinnang lapse akadeemilisele võimekusele. Sageli klassi ees ning üsna alandaval moel.
Ehk siis hirm, ärevus ja ebaõiglus on kolm igapäevaselt varjuna laste kõrval käivat saatjat.
Et see lugu ei jääks ainult kurtmiseks, siis lisan siia ka helgema poole.
Alustan küsimusest, et mida meie, täiskasvanud, saame teha, et rahulolevate laste protsent saaks kasvada ning lapsed tuleks kooli rõõmu ja ootusega?
Jah, just meie, täiskasvanud, sest vastutus laste turvalisuse eest on alati 100% meil – vanematel ja õpetajatel.
Haridussüsteemi muutumiseni on pikk maa minna ja samas ma usun, et oleme sellel teel. Seniks on meil, täiskasvanutel, võimalus päris palju ära teha.
Esimese sammuna luua võimalus ja ruum, kus lapsed saaksid kõiki oma tundeid avatult väljendada. Et neil oleks alati ja igas hetkes võimalus jagada oma rõõmu ja elevust, aga täpselt samuti ka oma pettumust, ebaõiglust, viha ja hirmu.
Kodus oma vanematele ning koolis oma õpetajatele.
Kui me anname neile võimaluse õppida kõigi tunnete märkamist ja turvalist väljendamist, siis on neil täiskasvanuna olemas seos, et tundes tugevaid tundeid on vaja leida üks lähedane inimene, kellele neid turvaliselt jagada selle asemel, et tundeid alla suruda ning püüda üksi nendega hakkama saada. Tunnete märkamise ja jagamise oskuse levimisel olen üsnagi veendunud, et perede lahutuste protsent ja siinjuures ka perevägivalla protsent hakkab langema ilma erilise sekkumise vajaduseta.
Selleks, et luua lastele omakorda ruum tunnete jagamiseks on meil, täiskasvanutel, paraku vajalik õppida iseenese tundeid mõistma ja turvaliselt jagama.
See on õnneks õpitav!
Teise olulise sammuna õppida lapsi kuulama. Kuulama selliselt, et me ei püüa nende tundeid ja mõtteid tühistada ega pisendada. Samuti ei jäta neid tugevate tunnetega üksi, sest tugevate tunnete energia on lapse jaoks liiga suur energia, millega üksi hakkama saada. Teate küll ju seda lauset, et „Mine oma tuppa ja rahune maha!“. Lapse lohutamine ja tähelepanu millelegi muule suunamine on paraku samuti tunde pisendamine ja tühistamine, mis annab sõnumi, et see tunne on vale, mida parasjagu tunned.
Selle kõige asemel on vaja kuulata last kogu tähelepanuga, jagada talle mõistmist ning empaatiat. Olla uudishimulik ning hinnanguvaba tema maailma ja tajude suhtes.
Toon lihtsa näite. Kevadel, viies läbi viimast Suhtlemisõpetuse tundi ühe kooli kaheksanda klassiga, küsisin neilt, et mida mina õpetajana aasta jooksul tegin sellist, mis neile pettumust valmistas. Sain vastuseks, et lubasin teha Kahooti, aga ei teinud ja palusin neil liiga palju peegeldamist teha.
Kuidas ma sellele reageerisin?
Ütlesin, et muidugi ma mõistan, et see valmistas pettumuse, kui midagi lubasin ja ei teinud. Ja et ilmselt peegeldamine võis ka olla üsna tüütu. Et see on väga loogiline ja aitäh, et te seda mulle ütlesite.
Jagasin mõistmist. Nii sõnade kui ka kogu oma mõttelaadi ja olemusega. Ei hakanud õigustama, vabandama või selgitama, miks ma tegin ühte või ei teinud teist. Selliselt oleksin ilmselt kuus-seitse aastat tagasi reageerinud. Järelikult on ka see oskus õpitav!
Ehk siis mulle tundub, et saame päris palju ära teha, et Eesti lapsed läheksid kooli rõõmu, ootuse ja põnevusega.
See on teekond.
Eelkõige teekond meis endis ja esimeseks sammuks on mõtteviisi küsimus – kas me tahame võtta selle vastutuse ning sellele teele minna, kus muutus saab alguse meist, täiskasvanutest, vanematest ja õpetajatest? Kui jah, siis on meil, täiskasvanutel, tundetarkust, kuulamist, mõistmist ja empaatiat vaja õppima hakata.
Rõõmsat, uudishimulikku ja rahulikku kooliaasta algust!
