Ärkasin täna hommikul eriliselt halva tundega. Võib öelda isegi, et vastikuga. See oli selline segu hirmust ja ebakindlusest. See oli üks nendest hommikutest, kus tundsin, et ma ei saa mitte millegagi hakkama. Nendel hommikutel jutustan enesele lugu, et teen kõike valesti ja mitte miski ei õnnestu. Et ma pole piisav mitte kellegi jaoks. Pole piisavalt tark, ilus, hooliv, empaatiline, lahke… Iseenese materdamine. See tunne oli vaikselt hakanud hõlmaalla pugema juba eile õhtul. Niimoodi salamis ja märkamatult. Mulle omaselt püüan ma enamjaolt sellistes olukordades oma tundeid ignoreerida ja vaikselt kusagile vaiba alla lükata. Kui see ei õnnestu, siis võtan välja oma kaitsekäitumiste arsenali ja muutun üsna vastikuks. Kriitiliseks, õelaks ja arvustavaks. Püüan üha enam ennast ja oma eksistentsi õigustada ning minul väljendub see tegutsemisega – rohkem juttu, rohkem askeldamist, rohkem toimetamist, rohkem kaaslastele närvidele käimist. See on justkui minu appikarje:”Märgake mind! Pange mind tähele!” Või siis võtan ohvrirolli ja tunnen, et kõik teevad mulle liiga – peaaegu kogu maailm. Mina-mina-mina…
Lihtne on pugeda teiste ja kogu maailma halvustamise kaitsekilbi taha. Soovides kaitsta ennast selle kilbiga oma ebamugavate tunnete eest jään ise koos nende samade ebamugavate tunnetega kilbi taha lõksu. Üksinda.
Meil on sageli peas lugu, et peame ise oma tunnetega hakkama saama. Eriti kui need on imelikud ja “halvad”.
Miks mul on vaja olla piisav kellegi jaoks? Mitte iseenda vaid kellegi teise jaoks… Miks mu elu peab olema justkui pikk enesetõestuse kadalipp? Mitte kunagi pole võimalik meeldida kõigile ja püsida 24/7 säraval troonil. Seni kuni olen sellest sõltuvuses loon ise oma ellu ebakindlust ja valusaid tagasilööke.
Kui ma olin väike tüdruk, siis minu suurimaks eesmärgiks oli olla väga tubli. Õppida ainult viitele, teha kõike kõige paremini, kuulata sõna ja ebamugavates olukordades pigem kaduda pildilt, kui oma vajadusi ja soove väljendada. Minu peas oli lugu, et kui ma olen parimatest parim ja tublimatest tublim, siis minu vanemad armastavad mind. Et ma justkui pean oma armastuse välja teenima… See oli minu lugu, mille võtsin kaasa oma lapsepõlvest ja mida jätkan alateadikult oma täiskasvanu maailmas. Pidevalt ennast tõestades ja sidudes oma väärtuse isiklike saavutustega. Ja nii ma siis võtan endale kogu aeg aina enam – kohustusi, tööd, tegemisi… Ikka selleks, et toita oma uskumust, et ainult palju ja väga hästi tehes olen ma midagi väärt…
Minu alateadvus on üks lahe sell. Kogu oma teadlikkuse juures jutustan enamjaolt enesele lugu, et mul pole probleeme kõige sellega, millest ülalpool kirjutasin. Mina pole kade, õel, kuri, isekas. Head ja tublid tüdrukud seda ju ometi pole. Mul pole vaja midagi tõestada. Seega justkui surun kõiki neid omadusi ja tundeid iseeneses kusagile vaiba alla. Mida enam seda teen, seda enam need võimust võtta tahavad… Kui ma ei luba enesele neid tundeid, siis hakkan ühel hetkel käituma kadedalt, õelalt, kurjalt ja isekalt.
Ja nii ma loon igapäevaselt iseenesele oma õudusunenägu. Enam ei taha ega jaksa. Ja pole vajagi, sest ma ei pea iseenesele ennast tõestama. Olen isikliku eksami edukalt sooritanud.
Tere tulemast kade, isekas, kuri ja õel Urme! Tere tulemast kõik need tunded minu sees! Saame tuttavaks.
Meis kõigis on olemas kogu tunnete palett. Ka minus.
Olen selleks, et olla, mitte selleks, et tõestada.
Tundub, et see on koht, kust on võimalik edasi minna…
/Urme Raadik/
