Mul on olnud viimane kuu hullumeelselt kiire aeg. Tegemisi on nii palju ja kõik on ühtviisi huvitavad – seega nagu ei tahaks millestki loobuda. Selle kiiruse juures jääb magamiseks järjest vähem aega ning see muutub ühel hetkel uskumatult kurnavaks. Korraga on kogu keha nii väsinud, et enam nagu ei jõuagi miskit. Ja siis tuleb selle väsimuse varjus haletsus… ja masendus…
Nii ma siis ühel hilisõhtul ketrasingi taas oma emotsioonide ja tunnete keerdkäikudes, kuni äkki jõudis minuni üks arusaam. Ja see ei meeldinud mulle väga.:) Kohe mitte üldsegi…
Mulle meenus üks koolitus päris mitme hea aasta tagant – äkki isegi aastast 2008? Olin pannud seal kirja lause, et “Ma soovin, et minu väärtust ei määrataks minu saavutuste järgi!”
Uhh! Ma ei hakka siinkohal analüüsima, et soove ei tohi kirjutada eitavas vormis ja kõik see jutt sinna juurde.
Lihtsalt taipasin ühel hetkel, et ma ise teen seda ikka veel ja täie rauaga. Arvan ja usun, et olen väärt vaid siis, kui mul on saavutused. Ja mida suuremad, seda parem. Rohkem kliente, edukamad koolitused, kasvav tuntus…
Mida ise teen ja tunnen, seda saan ilmselgelt ka vastu.:) Kohe seejärel sain uue teadmise, et olen seda iseendas kõik need aastad alla surunud ja ära kaotada püüdnud. Umbes, et minusugused targad naised ju ometi nii ei tee… Et kuidagi nagu valgustunud või nii…:)
See taipamise hetk oli väga võimas ja vabastav. Ja haigettegev…
Nii me siis siin elus kannatame ja rühime loodetud ning lubatud helge tuleviku poole.
Ikka pingutades aina rohkem ja tugevamalt. Me võime küll jutustada iseenesele lugusid, et teeme seda kõike vaid enda pärast.
Et teeme järjest enam tööd, sest see meeldib nii väga meile.
Et ostame suuremaid maju ja kallimaid autosid, sest elame vaid ühe korra ja millal siis veel, kui mitte nüüd.
Et arendame oma ettevõtmisi järjest suuremaks, sest see on meie kirga ja kutsumus.
Et aitame, sest see on juba meie loomuses.
Usun, et väga paljudel juhtudel on kõige selle taga lihtne isikliku väärtuse määramine. Ikka läbi tunnustuse ja imetluse, edu ja saavutuste.
Isegi kui me seda ei taha tunnistada… Sest häbi on…
See on aga nagu mis iganes sõltuvusega – piisab vaid esmalt seda tunnistada, kui tajud, et see piinab ja rõhub Sind juba pisut vähem.
Meie eduühiskond, rahuldamata vajadused ja uskumused on loonud meile need “koormad”. Ja meie oleme need “kuulekate lastena” kenasti kanda võtnud.
Veame neid koormaid naeratava näoga enesega kaasa.
Kuni ühel hetkel saan vaadata, et see kõik on lihtsalt üks osa minust. Osa, mis vajab heakskiitu ning tunnustust, mitte kustutamist. Osa kõigi minu teiste osade hulgas. Ma ei pea samastuma selle osaga vaid saan teda võtta kui oma sõpra. Sellest hetkest ei valitse ta enam minu elu üle. Sest sõbrad ju ei võitle.:)
Ja nii ma siis sõitsingi kaks nädalat ülimusta autoga. Järjest hullemaks läks. Minu ilus valge auto oli vist Pärnu kõige mustem kärakas. Ma ei saanud korralikult isegi uksi enam avada, sest kõik, mis vastu autot puutus oli kohe porine.
Ja mul oli suva. Tuttavad imestasid, et kuidas ma küll saan nii. Mina, kelle auto on enamjaolt kenasti puhas ja läikiv.
Aga see ei läinud korda, sest mul oli iseendaga nii hea olla. Just nagu rahu oleks tehtud. Vähemalt selleks korraks.:)
Mõnusat iseenese avastamist selles pimedas jõulukuus.
/armastusega Urme/
NB! Täna lasin auto lõpuks siiski puhtaks pesta.
