Soovisin alanud aastalt jätkuvat kasvu ja arengut. Mida soovid, seda ka saad. Siin on siis üks minu suurtest õppetundidest. Olen kogu südamest tänulik selle eest ja jagan seda teiega, sest usun, et jagatud lood aitavad näha ka rohkem iseenda potentsiaali. Ja mis peamine – annavad lootust, et kõik on hästi ja iseenda kasvamise teekonnal olla on lahe. Kasvamise hetkedes alati mitte just meeldiv ja lihtne, aga tagantjärgi väga avardav ja tänutunnet sisendav. Tunne, et sain hakkama ja õppisin järgmise elu õppetunni ära on eriti tiivustav ning innustav. Vähemalt minu jaoks. Iga õppetunniga järjest innustavam.
Tulen lapsepõlvest, kus oli kõige ilusa ja hea kõrval ka üsna palju karjumist, emotsionaalset vägivalda ja haigettegemist. Polnud harvad juhused, kus nägin läbi lapse silmade ka vanematevahelist füüsilist vägivalda. Lapsena kaitsesin ennast sellega, et püüdsin olla üha parem laps ja mitte lisamuresid tekitada. Panin oma tunded ja hirmud, mida neil hetkedel kogesin endas lukku üsna paljudeks aastateks. Arvasin, et kui ei mäleta, siis pole olnud. Alateadlikult on see otse loomulikult mõjutanud mind kogu minu elu. Surudes oma valu, haigetsaamist ja hirmu pidevalt alla mõjub see üsna laastavalt.
Kümme aastat tagasi ütles minu üks psühholoogia õpetajaid ja teenäitajaid, et võta üks ämber ja hakka sinna igatsugu paska sisse kallama. Ja unusta ära selle pange regulaarne ning turvaline tühjendamine prügimäel. Vaata, mis juhtub.
Mis minuga juhtus?
Pole harvad juhused, kus rünnaku kartuses ründasin esimesena. Kus olin sarkastiline, kuri ja õel. Kriitiline. Teiste ja eelkõige muidugi eelkõige iseenda suhtes. Kus võtsin igat tagasisidet ja arvamust rünnakuna ning kriitikana iseenda suunas. Minu vasturünnak võis olla ka moraaliloengu pidamine, targutamine või kellegi käitumise kritiseerimine ja arvustamine. Tean, et seda juhtub vahel ka praegu. Olen alles teel.:)
Karjumine ja hääletõstmine. Minu jaoks üks hullemaid asju elus.
Olen ennast läbi elu kaitsnud sellega, et kritiseerinud või halvustanud inimesi, kes sel moel käituvad. Mida lähedasemad on inimesed, kes häält tõstavad, seda raskem on olnud nende olukordadega hakkama saada. Seda kergemad on tulema lood minu peas, et ju nad karjuvad ja tõstavad häält selleks, et nad ei hooli minust ega armasta. Et kui hoolid, siis ju nii ei käitu… Minu maailmas ju ometigi nii ei tehta.
Kui koolis matemaatikat õppisin, siis tuli alustada 1+1, seejärel korrutustabel, võrrandid, võrratused ja nii edasi ikka keerukamate ülesannete poole. Kui midagi vahele jätsid, siis edasi minna oli väga raske või isegi praktiliselt võimatu.
Nii ka elus. Õppetunde ei saa vahele jätta või üle hüpata.:) Kui isegi proovin, siis tuleb see uue tiiruga erineval moel tagasi.
Ütlesin just mõned päevad tagasi oma mehele, et suudan olla empaatiline üsna kergesti võõraste suhtes ja 98%, no hea küll 97% ka oma laste suhtes. Keeruline on veel ikka kõige lähedasemaga-oma paretneriga. Kui mu lapsed karjuvad või tõstavad häält, siis suudan täna juba üsna hästi mõista, et miski teeb neile nii väga haiget või kurvastab ja selle kaitseks käituvad nad nii nagu just parasjagu käituvad. Mida enam jään kohale ja mõistan, seda enam annan võimaluse lapsel vabaneda oma kaitsest ja märgata valu ning kurbust, mis on selle kaitse all. See aitab lapsel taibata, mis on see, miks ta sel moel käitub. Kui me ei pea ennast kaitsema, siis saame kulgeda mööda elu, mis ongi ju üks kasv ja areng. Ehk siis saan anda lapsele võimaluse liikuda edasi oma eluteel. On oluline öelda, et seda võimekust pole minus alati olnud ning see pole kaasasündinud oskus vaid eelkõige iseendas arendatav ja õpitav oskus.
Mis aga jutub minuga, kui mu partner minu peale häält tõstab? Sealt on otsetee minu lapsepõlvehaava – kui karjub, siis ju ei armasta. Lahendusena nägin pikka aega kahte võimalust.
Variant a) mitte olla sellise inimese kõrval ja lihtsalt ära minna.
Variant b) öelda talle, et nii ei tehta ja see ei sobi mulle.
Olen proovinud vahelduva eduga mõlemat kasutada. Esimese puhul oli takistuseks see, et ma ju armastan ja hoolin ning eemale minek tekitas minus veelgi suurema üksilduse tunde. Teise puhul oli mul keeruline mõista, et kuidas ta ometi aru ei saa, et see teeb mulle haiget. Tõenäoliselt teeb ta seda kõike meelega. Ikka selleks, et mulle haiget teha. Ehk siis keskmes oli „Mina, Mina, Mina!“ Olles keskendunud iseenda valusse ning lugudesse takistas see olemast empaatiline oma kaaslase vastu. Empaatia on aga just see, mida vajame siis, kui oleme oma emotsioonidega hädas. Ehk siis tegin kõike seda, mida minu partner just kõige vähem vajas – eemaldusin, targutasin, kritiseerisin, õpetasin.
Täna hommikul istusime autosse ja tekkis olukord, kus minu istmel olid ees kõik kotid ja asjad. Küsisin, miks need siin ees on ja minu kallis mees tõstis paari tooni võrra häält ja lasi lendu ka mõne krõbedama sõna. Istusin autosse ja tajusin empaatiat. Vaatamata sellele, et karjumine on minu jaoks hirmutav. Polnud enam lugu, et ta teeb seda meelega või seepäreast, et ei hooli minust. Päriselt ka. See oli täiesti kadunud. Oli vaid taju, et see peab olema üks väga paha ja hirmutav tunne, mis paneb minu kalli mehe sel moel käituma – karjuma ja häält tõstma. Ja taju, et kui see on ära juhtunud, siis võib sellele järgneda kaaslase suur süütunne, et ta on oma kallistele haiget teinud. Selle taipamise järel tundsin nii head tunnet nagu oleksin lahendanud ära ühe väga keerulise algoritmi. Uhkust iseenda üle, et suudan taas sammukese enam.
Ma armastan kogu südamest Imagot, mis on andnud mulle kindla teadmise, et meie partnerid tulevad meile siin elus midagi väga olulist õpetama. On minu valik, kas ignoreerin seda õppetundi ja olen kinni oma hädaorus ning saan järjest valusamaid kogemusi või olen uudishimulik ja tänulik ning võtan vastu kõik abivahendid ja tööriistad, mis aitavad mul oma õppetunde õppida ja seeläbi järjest paremaks inimeseks saada.
On vinge teada, et ma ei pea pelgama olukordi, kui keegi mu peale häält tõstab. Et ma ei pane enam oma heaolu eest vastutust teistele – Et mul saab olla hea vaid siis, kui sa mu peale ei karju! Et suudan neis hetkedes jääda oma keskmesse ja püüda hoopis olla empaatiline hääletõstja suhtes. 99% aitab see karjujal rahuneda. Väike panus maailma paremaks muutmisel ja ikka läbi iseenda muutumise.
