/Esmailmumine ajakirjas Edasi 2026. a./
Kõrvalsuhe on üks valusamaid kogemusi, mis võib paarisuhet tabada. See lõhub usaldust, turvatunnet ja sageli ka senist arusaama ühisest elust. Ometi ei tähenda kõrvalsuhe alati suhte lõppu. Mõnikord võib sellest saada hoopis pöördepunkt, mis sunnib mõlemat partnerit vaatama ausalt otsa iseendale, teineteisele ja sellele, mis on nende vahel aastate jooksul juhtunud. Kuid kuidas mõista midagi, mis on teinud nii palju haiget? Ja kas purunenud usaldust on üldse võimalik taastada?
Kuigi kõrvalsuhted on meie ühiskonnas endiselt tabuteema, on need märksa levinumad, kui arvata oskame. Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringute põhjal on ligikaudu iga kuues kunagi abielus olnud inimene tunnistanud, et on abielu jooksul olnud seksuaalsuhtes kellegi teisega. Kui arvestada ka emotsionaalseid kõrvalsuhted, võib see nähtus puudutada veelgi suuremat hulka inimesi. Ometi räägitakse sellest harva avalikult. Kõrvalsuhetega kaasnevad sageli häbi, süütunne ja hirm teiste hinnangute ees. Nii võibki jääda mulje, et see on midagi, mis juhtub teistega, mitte meie endiga.
Kõrvalsuhe ei teki enamasti tühjalt kohalt. See ei tähenda, et sellel oleks õigustus. Ei ole. Küll aga on kõrvalsuhtel alati mingi põhjus. Ning kui soovime mõista, miks inimesed üksteist petavad ja kuidas pärast seda koos edasi minna, peame olema valmis vaatama sügavamale kui üksnes toimunud tegu.
Sageli küsime kõrvalsuhtest teada saades: „Kuidas sa võisid mulle nii teha?” See on täiesti mõistetav küsimus. Kuid suhte taastamise seisukohalt on vähemalt sama oluline küsida: „Mis juhtus meie vahel ja sinu sees, et me sellesse punkti jõudsime?”
Need on kaks väga erinevat küsimust. Esimene otsib süüdlast, teine püüab mõista. Ja mõistmine ei tähenda õigustamist.
Mida me tegelikult kõrvalsuhtest otsime?
Kõrvalsuhe ei tähenda alati seda, et inimene on oma partneri vastu armastuse kaotanud või soovib senisest suhtest lahkuda. Vahel otsitakse kõrvalsuhtest hoopis midagi, millest on oma suhtes või iseendas puudust tuntud.
See võib olla vajadus tunda end märgatu, ihaldatu, olulise või väärtuslikuna. Soov kogeda taas elevust, lähedust, mängulisust või tunnet, et keegi päriselt kuulab ja mõistab. Mõnikord otsitakse kõrvalsuhtest kinnitust oma väärtusele, teinekord põgenetakse üksinduse, rahulolematuse, konfliktide või iseenda keeruliste tunnete eest.
Vahel ei otsi inimene kõrvalsuhtest isegi mitte niivõrd teist inimest, kuivõrd iseenda kaduma läinud osa. Seda osa, kes tundis end kunagi elusa, vaba, kirgliku või armastusväärsena. Tõmbume inimese poole, kellel näeme iseenda kadunud osi.
Imago suhteteooria aitab meil mõista, et paarisuhtesse ei tule kunagi kokku ainult kaks täiskasvanud inimest. Mõlemad toovad kaasa oma lapsepõlvekogemused, varasemad haigetsaamised, täitmata vajadused ja alateadlikud ootused lähedusele.
Suhte alguses kogeme sageli, et partner näeb ja mõistab meid erilisel moel. Aja jooksul aga hakkavad esile kerkima needsamad tundlikud kohad, mida oleme endaga varasemast elust kaasa toonud. Üks partner võib tunda, et teda ei märgata piisavalt. Teine, et teda kritiseeritakse või temast ei peeta lugu ja tema vajadustele pole suhtes ruumi.
Kui neist tunnetest ja vajadustest ei osata rääkida, võivad partnerid hakata teineteisest emotsionaalselt eemalduma. Tekib üksindus, kuigi elatakse koos. Ja mõnikord satub just sellisel hetkel meie ellu keegi, kelle kõrval tunneme taas seda, millest oleme puudust tundnud.
Kõrvalsuhe kui väljapääs
Imago suhteteoorias kasutatakse mõistet väljapääsud. Need on tegevused, mille kaudu me teadlikult või alateadlikult väldime oma partneriga sügavama ühenduse loomist. Väljapääsudeks võivad olla näiteks liigne tööle pühendumine, sportimine, ekraanidesse kadumine, alkoholi tarvitamine ja palju muud tegevused, väljapääsude hulka kuulub ka kõrvalsuhe.
Paradoksaalsel kombel võib inimene, kes väga igatseb lähedust, samal ajal selle eest põgeneda,sest tõeline lähedus eeldab haavatavust – valmisolekut näidata oma vajadusi, hirme, ebakindlust ja valu. See tähendab ka valmisolekut kuulata ja mõista teist inimest, isegi kui tema kogemus on meie omast väga erinev või tekitab meis ebamugavaid tundeid.
Kui selline kontakt tundub liiga keeruline või ebaturvaline, võib olla lihtsam otsida tähelepanu, tunnustust ja lähedust mujalt kui astuda oma partneriga ausasse ja vahel ebamugavasse vestlusesse.
Kõrvalsuhe võib olla ka väljapääs iseenda raskete tunnete eest. Üksildus, tõrjutus, pettumus ja rahuldamata vajadused võivad tekitada valu, millega inimene ei oska toime tulla. Uus suhe võib pakkuda ajutist leevendust – tunnet, et olen jälle oluline, ihaldatud ja armastusväärne. Vähemalt mõneks ajaks ei pea tundma seda tühjust või üksindust, mis on muutunud talumatuks.
Nii võib kõrvalsuhe olla korraga nii läheduse otsimine kui ka läheduse vältimine. Inimene otsib ühendust kellegi teisega, kuid samal ajal väldib tegelemist sellega, mis takistab ühenduse loomist oma püsisuhtes. Ja kuigi uus suhe võib pakkuda hetkeks seda, millest on puudust tuntud, ei pruugi see lahendada sügavamaid probleeme ega õpetada looma lähedust viisil, mis oleks turvaline ja püsiv. Oluline on mõista, et rahuldamata vajadus ei põhjusta automaatselt kõrvalsuhet. Kõrvalsuhe on ikkagi valik, mille eest vastutab selle otsuse teinud inimene.
Kõrvalsuhtel pole õigustust, kuid sellel on põhjus.
See eristus on suhte paranemise seisukohalt äärmiselt oluline. Kui kõrvalsuhtes olnud partner ütleb: „Ma tegin seda, sest sa ei pööranud mulle piisavalt tähelepanu,” annab ta vastutuse oma teo eest teisele inimesele. See ei aita usaldust taastada, vaid tekitab veel ühe haava.
Hoopis teistsugune on öelda: „Ma tundsin end meie suhtes üksildasena ja ma ei osanud sellest sinuga rääkida. Selle asemel otsisin lähedust mujalt. See oli minu valik ja ma mõistan, et tegin sulle sellega väga haiget.”
Esimesel juhul õigustatakse oma käitumist. Teisel juhul võetakse vastutus ning püütakse samal ajal mõista, mis juhtununi viis.
Siin tuleb mängu ka mõlema partneri vastutus. Kõrvalsuhte eest vastutab inimene, kes selle valiku tegi. Suhte varasema dünaamika, eemaldumise, teineteise kritiseermise ja lahendamata konfliktide osas on vastutus mõlemal.
See ei tähenda, et petetud partner oleks kõrvalsuhtes süüdi. Ka suhtes, kus mõlemad on olnud õnnetud, on võimalik valida ausus, rääkida oma vajadustest, otsida abi või vajadusel suhe lõpetada.
Alles siis, kui vastutus teo eest on selgelt võetud, saab hakata turvaliselt uurima, millised suhtemustrid ja täitmata vajadused võisid kõrvalsuhteni viinud olukorda kujundada.
Esmalt tuleb taastada turvatunne.
Kui kõrvalsuhe tuleb ilmsiks, kaob petetud partneril sageli palju enamat kui usaldus teise inimese vastu. Kaob ka usaldus omaenda tajude ja senise reaalsuse vastu.
„Kas kõik see, mida me koos elasime, oli üldse päris?” „Kuidas ma midagi ei märganud?” „Kas ma saan sind veel kunagi usaldada?”
Need küsimused võivad jääda inimest saatma pikaks ajaks. Kõrvalsuhtest teada saamine võib mõjuda sügavalt traumeeriva kogemusena. Seetõttu ei saa usalduse taastamine alata nõudmisest, et teine inimene peaks juhtunust üle saama või andestama.
Kõrvalsuhtes olnud partneri esimene ülesanne on mõista tekitatud valu ja olla valmis seda kuulama, ilma ennast pidevalt õigustamata või kaitsmata.
See võib tähendada samade küsimuste korduvat kuulamist, partneri kurbuse, viha ja hirmu talumist ning valmisolekut olla järjepidevalt aus ja läbipaistev.
Usaldust ei taasta lause „Sa pead mind nüüd uskuma”. Usaldus taastub kogemuse kaudu, et teise inimese sõnad ja teod lähevad taas kokku.
Selleks on sageli vaja lõpetada kõrvalsuhe ja igasugune varjatud kontakt, leppida kokku selged piirid ning luua petetud partnerile vajalik läbipaistvus. See, mida kumbki turvatunde taastamiseks vajab, tuleb omavahel läbi rääkida. Ajutine suurem avatus ei peaks muutuma lõputuks kontrollimiseks, vaid aitama järk-järgult taastada tunnet, et suhtes saab jälle turvaliselt olla.
Oluline on mõista, et usalduse taastamisel ei saa olla kiiret tähtaega. Haav ei parane sellepärast, et üks partneritest on juhtunust rääkimisest väsinud.
Miks lubadusest „enam ei juhtu” ei piisa?
Paljud paarid püüavad pärast kõrvalsuhet võimalikult kiiresti tavapärase elu juurde tagasi pöörduda. Räägitakse juhtunu läbi, lubatakse, et seda enam ei juhtu, ning püütakse minevik seljataha jätta.
Kuid kui kõrvalsuhteni viinud sisemised põhjused ja suhtemustrid jäävad mõistmata, võib sama rahulolematus või eemaldumine mõne aja pärast uuesti esile kerkida.
Kui inimene ei mõista, miks ta vajas kõrvalsuhet, mida ta sellest otsis ja miks ta ei suutnud oma vajadustega ausalt tegeleda, jääb oluline töö tegemata ja vana käitumismuster võib korduda.
Kas ta kartis konfliktidesse astuda? Kas tal oli raske oma haavatavust näidata? Kas ta vajas pidevat välist kinnitust oma väärtusele? Kas ta põgenes läheduse eest, kuigi igatses seda? Või ei osanud ta märgata, kuidas tema enda käitumine partneritevahelist eemaldumist suurendas?
Need ei ole alati mugavad küsimused. Aga ilma nendeta võib juhtuda, et tegeletakse ainult tagajärjega, mitte sellega, mis selle võimalikuks tegi.
Tõeline muutus ei tähenda üksnes otsust enam mitte petta. See tähendab õppida oma vajadusi, hirme ja raskusi teistmoodi märkama, väljendama ning nendega toime tulema.
Imago: konfliktist ühenduseni
Imago suhteteraapias nähakse paarisuhet võimalusena kasvada ja tervendada vanu emotsionaalseid haavu. Selle keskmes on teadlik dialoog, kus partnerid õpivad teineteist kuulama nii, et teine tunneks end päriselt mõistetuna. See kõlab lihtsalt, kuid on sageli üks keerulisemaid oskusi.
Kui üks partner ütleb: „Ma ei tea, kas ma saan sind enam kunagi usaldada,” võib teise automaatne reaktsioon olla ennast kaitsta: „Aga ma ju olen sulle lubanud, et seda enam ei juhtu!”
Imago dialoogis püütakse selle asemel peatuda ja kuulata. „Ma kuulen, et sa ei tea, kas saad mind enam usaldada. Ma tõesti soovin sind paremini mõista ja üheskoos leida sammud, mis tooks selle usalduse tagasi.”
Seejärel püütakse mõista, miks teine end nii tunneb, ja tunnustada tema kogemust: „Ma saan aru, et pärast juhtunut on sul pidevad kahtlused ja sul on raske mind uskuda. Ma olen sulle haiget teinud ja sinu hirm on mõistetav.”
See ei võta valu kohe ära. Küll aga võib see luua midagi, millest on suhtes pikalt puudus olnud – kogemuse, et minu tunded on teisele olulised ning ma ei pea neid peitma või varjama.
Alles turvalises kontaktis saavad partnerid hakata uurima oma sügavamaid vajadusi. Mida olen ma meie suhtes igatsenud? Millal olen tundnud end üksinda? Mida ma pole julgenud sulle öelda? Kuidas oleme teineteisele tahtmatult haiget teinud? Ja mida vajame selleks, et olla edaspidi rohkem ühenduses?
Imago lähenemises ei ole eesmärk välja selgitada, kellel on õigus. Eesmärk on õppida mõistma teise inimese sisemaailma, ka siis, kui see on meie omast väga erinev.
Kas pärast kõrvalsuhet on võimalik uuesti õnnelik olla?
Jah, on. Kuid mitte alati ja mitte iga hinna eest. Suhte taastamine eeldab, et kõrvalsuhtes olnud inimene võtab vastutuse, on valmis olema aus ning teeb järjepidevalt tööd usalduse taastamiseks. Samuti on vaja, et mõlemad partnerid sooviksid aja jooksul uurida oma suhte toimimist ja luua uusi viise teineteisega turvalises ühenduses olemiseks.
Petetud partnerilt ei saa nõuda andestamist ega suhte jätkamist. Tal peab olema õigus oma tunnetele, piiridele ja otsusele, kas ta üldse soovib koos edasi minna.
Kui aga mõlemad otsustavad suhte taastamise teekonna ette võtta, võib sellest kujuneda midagi enamat kui lihtsalt tagasipöördumine endise juurde.
Jaapani kintsugi on kunst, mille käigus parandatakse purunenud keraamikat kullaga. Katkisi kohti ei peideta, vaid need muudetakse eseme nähtavaks ja väärtuslikuks osaks. Ese ei saa enam kunagi täpselt samasuguseks, nagu ta oli enne purunemist. Kuid sellest võib sündida midagi uut ja omal moel veelgi kaunimat.
Sama kujund võib aidata mõista ka paarisuhte taastumist pärast kõrvalsuhet.
Me ei saa juhtunut olematuks teha. Me ei saa kustutada valu ega teeselda, et midagi pole juhtunud. Kuid me saame õppida haavu nägema, neid mõistma ja nende eest hoolitsema.
Mõnikord jõuavad paarid pärast pikka ja ausat tööd suhteni, kus on rohkem avatust, sügavamat lähedust ning teadlikumat usaldust kui enne kõrvalsuhet. Mitte sellepärast, et petmine oleks olnud vajalik või hea, vaid sellepärast, et mõlemad on otsustanud teha tööd, mida varem ei osatud või ei julgetud teha.
See on võimalus, mitte lubadus. Ja see nõuab aega, kannatlikkust ning sageli ka professionaalset tuge.
Võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus pärast kõrvalsuhet ainult see, kas me suudame juhtunu andestada. Võib-olla on sama oluline küsida: „Kas me oleme valmis päriselt mõistma iseennast ja teineteist ning looma suhte, milles me mõlemad saame tunda end nähtuna, kuulduna ja hoituna?”
Usaldus ei tähenda seda, et me ei saaks kunagi haiget. Usaldus tähendab teadmist, et kui midagi rasket juhtub, oleme valmis sellele koos ausalt otsa vaatama.
Mõnikord võivad just need kohad, kus suhe on kord mõranenud, saada paikadeks, kus õpime teineteist kõige sügavamalt mõistma.
autorid: Urme Raadik ja Sille Jõgeva
foto/pilt: ChatGPT
