Mõned päevad tagasi ilmus ajakirjanduses koolide edetabel 2023. aasta riigieksamite tulemuste põhjal. Hommikul Tervisioonis jagasid stuudiokülalised mõttekäiku, et igal asjal on alati oma hind ja nii ongi – eliitkoolides maksimumtulemustele õppivad ja Eestit PISA testides etteotsa viivad lapsed/noored maksavad sageli selle eest lõivu oma aju- ja närvirakkudega, mis omakorda viib meid etteotsa nendes aruannetes, kus kajastatakse noorte vaimse tervise teemasid. Me kõik teame suitsiididest, vaimse tervise muredest, narkootikumide kasutamise sagedustest, enesevigastamise lugudest meie noorte hulgas, ka ja sagedasti just nn. eliitkoolides.
Hariduspsühholoog Grete Arro on selgelt jaganud oma vaadet, et koolide pingereastamine ja laste õppimisprotsessis võistlema panemine on üks hullemaid asju, mida nende tuleviku jaoks teha võime.
Aga mitte ainult sellest ma ei taha täna kirjutada.
Hoopis sellest, kuidas lapsed end koolis tunnevad ja miks nad ei lähe sinna rõõmu ja suure ootusega.
Mul on õnn ja rõõm olnud olla seotud koolidega ja õpilastega juba pea seitse aastat. Läbi suhtlemisõpetuse, suhteõpetuse, inimeseõpetuse.
Mina täiskasvanuna tahan olla seal, kus mõistan, et minu mõtted, vaated ja tunded on teretulnud, isegi kui nad erinevad teiste omadest. Kus saan olla mina ise kogedes mõistmist ja kuulamist. Nii on paraku ka lastega.
Lapsed on ausad ning siirad ja seda juhul, kui me valime neid kuulata ja mõista.
Kirjeldan siin mõtteainena paari situatsiooni päris elust ja see ei ole kriitika kellegi ega millegi suunal, sest mulle meeldib mõelda alati, et anname endast parima. Parim aga ei pruugi alati piisav olla. Kui viitsid, siis mõtle kaasa.
Esimene pilt.Tund. Poistel on kõrvas AirPodsid. Palun ära võtta. Mõne aja pärast kuulen klassis muusikat. Ühel poisil on AirPods uuesti kõrvas. Küsin, et aita mul mõista, miks sa seda kasutada praegu. Poiss vastab, et nagunii tema vastus mind ei huvita, sest see erineb ilmselt minu soovist, et ta selle lihtsalt ära võtab. Ütlen, et vägagi huvitab. No ta siis võib vastata. Et see muusika aitab tal hakkama saada oma ärevusega ja et see on tal vaid ühes kõrvas. Saan mõista ja see tundub loogiline. Seejärel võtab poiss AirPodsi kõrvast ära. Minus on segadus ja dilemma – tundub loogiline, et kui see teda abistab, siis võiks ju lubada, aga kooli sisekorraeeskiri ei luba…
Teine pilt.Stuudium. Vanem loeb märkusi. „Teie laps ei kuula tunnis ja segab tundi.“; „Teie laps ei tee kaasa Vaikuseminutite harjutusi.“; „Teie laps niheleb tunnis.“ jne… Mida vanem saab kodus nende märkustega teha? Moraali lugeda, tänitada, rääkida lapsega, ähvardada, manipuleerida jne… Kas see aitab? Aitab küll. Aitab tekitada lapses trotsi õpetaja ja kooli vastu. Ilmselt ka ühel hetkel vanemas, sest enamjaolt tunneb vanem sellel hetkel jõuetust, ebakindlust, mittepiisavust, häbi ning mille tulemusena sageli ründab vanem kooli, sest keegi peab ju ometigi süüdi olema…
Kolmas pilt.Seisan klassi ees ja küsin, et mida mina saan teha, et teie tähelepanu saaks parem olla? Mille peale õpilased vastavad, et mitte midagi, sest me olemegi ju sellised. Halvad. Keerulised. Et nii meile kogu aeg öeldakse… Tunnen kurbust vaadates neid poisse ja tüdrukuid, kes lihtsalt on hädas oma emotsioonide ja püsivusega. Sest nad on teismelised ja nende aju on sellises arengufaasis, kus nii mõnigi toimetulek on sarnane ajupuudega inimesele. Nii lihtsalt on. Nad ei ole halvad ega keerulised.
Neljas pilt.Põhikool. Räägime tunnis inimese emotsionaalsetest baasvajadustest. Noored värvivad südameid, et kui palju need vajadused on nende elus kaetud. Ütlen, et kui sa värvida ei taha, siis võid kirjutada südametesse numbri 0-10. Tunni lõpus tuleb üks õpilane ja näitab mulle vaikselt oma südameid, kus on nullid. Jagab oma lugu. Me kohtume teist korda. Mõistan teda ja tänan usalduse eest. Küsin, et kas tal on keegi täiskasvanu, kellega ta saab oma muresid jagada. Õnneks on. Mõtlen endamisi, et igal hommikul tuleb ta kooli kaasas kõik oma rahuldamata vajadused alates emotsionaalsest baasturvalisusest kuni väärtuslikkuse kogemiseni. Et tema eesmärk on koos oma defitsiitidega lihtsalt elus püsida. Saada kuidagigi hakkama oma kurbuse, valu, viha, frustratsioonidega.
Viies pilt.Tund. Näen laste laudadel teise tunni materjale. Küsin, et miks? Selgub, et kohe algab tund, milleks neil enamusel on õppimata, sest neil oli muus aines suur kontrolltöö ja nad lihtsalt ei jõudnud. Küsin, et kas saame teha kokkuleppe, et annan neile meie tunni lõpus 10 -15 min aega selle töö lõpetamiseks ja vastu soovin, et nad hetkel vihikud kõrvale panevad ja saan nende tähelepanu meie tunnile. See sobib neile. Diil. Kui seda hiljem õpetajatele jagasin, siis sain kommentaari, et nad kasutasid mind ära ja ilmselt hakkabki seda nüüd juhtuma. Olen põnevil, et kas hakkavad. Teate, seda ei juhtunud järgmise aasta jooksul kordagi. Lihtsalt on vaja usaldada ja tulla üle silla laste maailma. Siis tuleb usaldus ka vastu.
Võiksin nende lugudega siin pikalt jätkata, raamatu kirjutada, aga hetkel ei jätka.
Miks ma kirjutan?
Ikka lootusest muutusele.
Minu unistus on sellest, kuidas lastel on koolis turvaline ja kindel olla. Kuidas nad lähevad sinna rõõmu ja põnevusega, sest see on koht, kus nad tunnevad, et on olulised ning piisavad just täpselt sellisena nagu praegu parasjagu on. Kus on lubatud nii eksida kui ka õnnestuda, sest see on õppimise oluline osa. Kus nad saavad jagada kõike, mis parasjagu nende sees toimub, sest paraku tulevad nad kooli kõige sellega, mis nende elus parasjagu juhtub – kodus, suhetes vanematega, suhetes sõpradega – kõigi oma hirmude ja küsimustega.
See saab ilmselt juhtuda siis, kui vanemad ja kool enam ei vastandu vaid teevad koostööd ühe eesmärgi nimel – lapsed.
Kui õpetajad saavad vähendada oma töökoormust ja sellest tulenevat läbipõlemist ning rohkem aega enesearengule pühendada ning oma emotsionaalseid vajadusi täita, mis aitab neil iseennast paremini mõista ja läbi selle loob omakorda võimaluse rohkema turvalisuse ning mõistmise toomiseks klassiruumi.
Kui vanemad võtavad vastutuse turvalisuse loomiseks kodusesse suhteruumi, kus on kaetud laste emotsionaalsed põhivajadused, mille üks oluline eeldus on, et vanemate enda vajadused on kaetud.
Tundub justkui võimatu ülesanne – pole vahendeid, ressursse, aega, oskusi…
Samas kui mõelda nii, et iga muutus algab meist endist ja mida saan mina täiskasvanuna täna teha, et selline maailm võiks ühel päeval normaalsus olla? Teadvustatad kohta, kus ise parasjagu olen ja võtta vastutus muutuste loomiseks iseeneses, oma mõttemaailmas, hoiakutes? Mitte jääda ootama kellegi teise poolt tehtavaid muudatusi.
Lähen täna hommikul taas ühte kooli tundi andma ja hoian enese südames järgnevat mõtet, igas hetkes ja olukorras, ka kõige keerukamates:
„Kallid õpilased, ma usun igas hetkes teisse ja ei anna kunagi alla, olen siin teie jaoks ja minu ülesanne on kohandada end teie vajadustele, austan ja kuulan teid, olete unikaalsed just sellistena nagu olete, teie edu on minu õnnestumine, me oleme kõiges koos ja saame koos kõigest läbi!“
