„Ma ei armasta enam sind! Ma ei taha sinuga isegi ühes toas olla… Rääkimata seksist… Armastus sai lihtsalt otsa.“
Need on laused, mida kuulen aeg-ajalt teraapiaruumis ühte osapoolt oma partnerile ütlevat. Valusad laused. Nii kuulajale, kui ka ütlejale. Laused, mis panevad kahtluse alla kogu turvalisuse ja selle, millesse seni uskunud oleme. Laused, mis tekitavad segadust nii kuulajas, kui ka ütlejas. Mis siis edasi? Lahku? Või hoopis leppida ja edasi kannatada?
Enne otsuse tegemist kutsun sind korraks kaasa mõtlema. Jagan siia ühe loo.
Olin mõned ajad tagasi Tallinnas koolitamas, kohe mitu päeva. Koju sõites oli südames soe igatsus oma kaasa ja kodu järele. Unistasin, et veedame koos mõnusa rahuliku õhtu, sööme head toitu, vaatame teineteisele otsa, jagame, kuidas on läinud, kallistame. Teadsin, et ka järgmisel hommikul pole kuhugi kiiret. Et on aega koos olla. Koju jõudes oligi tore. Nautisime head toitu, kuni jutukäigus tõusis lauale teema, mis ootamatult käivitas minus segaduse ja minevikust pärit ebakindluse. Proovisin omast arust üsna rahulikult küsida, et aita mul aru saada, miks sa nii teha tahad, mis omakorda kostis kaasale rünnaku ja ülekuulamisena ning käivitas tema minevikust pärit trigeri. Selle kõige tulemusena oli ruumis kaks trigerdatud ja käivitunud inimest, kes väliselt paistsid isegi üsna tasakaalukad ja normaalsed – ei karjunud ega pildunud ka nõusid. Kallis kaasa siirdus sujuvalt diivanile telekat vaatama ja mina püüdsin samuti midagi teha, mis mind rahustaks. Tundsin samas, et oodatud õhtu kipub untsu minema ja läksin vaikselt diivanile kaasa kõrvale ning püüdsin veelkord väljendada, et ma tahaksin ikka midagi rääkida, et olen hädas… Mille peale kaasa kostis, et nüüd õhtul me küll dialoogi ei tee ja tema tahab üldse telekat vaadata. Istusin siis ka maha ja vaatasime koos filmi. Olime üsnagi rahumeelsed, isegi arutasime filmis nähtut ja kõik tundus justkui näiliselt korras olevat. Kui tuli aeg magama minna tajusin, et ma ei taha minna oma kaasaga ühte voodisse, isegi ühte magamistuppa mitte. Et ma ei armasta teda… Ja siis läks lamp põlema. Vau! Mõned tunnid tagasi tundsin koju sõites suurt igatsust ja armastust ning peale paari tundi oli see kõik justkui kadunud. Nii ei saa ju ometigi olla? Kuhu see siis kadus? Tuli taipamine, et mu aju lihtsalt trikitab, kaitseb end ühenduse puudumise valu eest.
Hommikul ärgates võtsime aega dialoogiks ja kuulasime ning mõistsime teineteist. Mina sain mõista, kuidas mu kaasa oleks vajanud, et oleksin kohe jaganud talle oma lugu, mis mu peas tekkis, kui teema söögilauas üles tõusis. See oleks aidanud mõista tal minu edasisi uurivaid küsimusi ning mitte reageerida. Minu kaasa sai omakorda mõista, et mind oleks aidanud see, kui ta oleks andnud mulle oma lahke ja sooja pilgu ning öelnud, et olen talle väga oluline ja muidugi ta tahab mind kuulata. Ja et homme hommikul on ta puhanud ning palju parem kuulaja. See oleks aidanud mul tajuda, et minu segadus ja mina ise olen oluline. Hommikuse kuulamise ja mõistmise tulemusena saabus suhtesse tagasi turvalisus ja ühendus. Minu aju rahunes ja ütles, et mu kaaslane on mulle kallis ning ma armastan.
Armastus ei saa kunagi otsa. Ta vaid mattub valu ja kurbuse alla, mille loob see, kui sind ei kuulata või kui sa valid ise mitte jagada. Tundub väga loogiline, et mida pikemalt on suhtes kestnud periood, kus ei jagata ega osata kuulata teineteise rõõmu ja kurbust, seda sügavamale armastus mattub. Ühel hetkel katab jagamata valu ja kurbuse omakorda kinni viha või ükskõiksus ning siis saavad alguse laused, et ma ei armasta sind, ma ei taha sind, ma tahan sinust kaugele ja eemale… Et minu armastus sai otsa.
Teekond tagasi armastuse juurde on olemas. See algab eelkõige otsusest, et tahan mõista iseennast ja oma kaaslast. Mõista ka seda, mis minu jaoks pole üldsegi loogiline. See pole lihtne, sest vaja on minna läbi viha, et jagada oma valu ja kurbust. Samas on see võimalik ja kui teha seda koos saab läbi selle sündida suurim isiksuse kasv. Kordamööda jagades ja kuulates, teineteist toetades ja mõistes. Võttes vastutust iga oma tegemise ja tegematajätmise eest. Rahus ja tasakaalus, hoituses ja hoolimises.
See on Teekond. Teekond soovitud armastuseni.
