Istusin täna kohvikus ja minu kõrvallauas istusid noored – kaks poissi ja üks tüdruk. Tundus, et sellised gümnaasiumiealised. Istusid, lobisesid ja ajasid omi asju. Nagu noored ikka. Rääkisid filmimisest, õpilasfirmadest ja paljust muust. Rahulikud ja viisakad noored. Ei ropendanud ega lärmanud.
Kohvikus oli vaikne ja ühtäkki jäin pikemalt kuulatama nende vestlust. Nad rääkisid koolist. Õpetajatest.
Sellest, kuidas nad ei taha minna tundi, sest õpetaja kritiseerib, on üleolev ja irooniline.
Kuidas neile tundub, et õpetaja eesmärk on alati kõik eksamitel ja arvestustel läbi kukutada. Lihtsalt seepärast, et oma võimu näidata.
Ja kuidas nad nüüd mõtlevad välja erinevaid põhjuseid, miks koolitunnist eemale hoida.
Vaatasin kella. Pool kaksteist. Tõepoolest vist peaksid nad praegu koolis olema…
Miks nad siis ei ole?
Ei viitsi. Hukkaläinud noorus?
Või hoopis seepärast, et seal on nii ebameeldiv olla. Hirm. Ärevus. Pinge.
Vajusin oma mõtetesse.
Tuli meelde üks teine hiljutine lugu, kus põhikooli õpilased asusid kättemaksumissioonile ühe oma õpetaja suhtes. Kus noored väljendasid iga oma keharaku ja käitumisega seda, et nende suurimaks sooviks on õpetaja lahkumine koolist.
Ühest küljest tundub inetu ja mittelugupidav käitumine õpetaja suhtes. Nii ongi. Väga kahju oli õpetajast.
Samas on alati igal olukorral ja käitumisel oma põhjus.
Antud juhul õpetaja käitumine ja suhtumine õpilastesse.
Hoolimatus, üleolek, oma positsiooni kasutamine, osade õpilaste eelistamine ja lemmikute valik. Mis ignes.
Minu vaatenurgast on väga ebaaus, kui eeldame, et õpilased peaksid suutma astuda esimese sammu kurjalt, õelalt ja ebaturvaliselt käituva õpetaja mõistmise suunas.
See on minu jaoks justkui sama, et minu laps peaks olema mõistev ja empaatiline selle suhtes, kui karjun ja käitun temaga inetult ja õelalt. Et mul on ju mingi põhjus selleks.
Tõenäoliselt on ka õpetajal mingi põhjus – pingeline töö, segane või üksildane isiklik elu, väsimus, kehv tervis või mis igasnes. Meil on alati põhjused, sest keegi pole oma olemuselt lihtsalt niisama kuri ja õel.
Ometigi ei anna see õigustust omi tundeid ja emotsioone laste peale välja valada. Õpetaja on see, kes peab kohanema õpilaste vajadustega pakkudes seeläbi turvalist ja parimat õpikeskkonda.
Kui me korraks mõtleme, millise innuga teevad ja õpivad lapsed seda, mis on nende jaoks huvitav.
Millise innuga lähevad nad sinna, kus nad on oodatud ja neist hoolitakse.
Kuidas nad peavad lugu inimestest ja õpetajatest, kes neid ja nende vajadusi austavad.
Kolmas mälupilt mõne aja tagant. Õpetaja, kes on alles tulnud kooli. Kes soovib, et lapsed saaksid parima tema õpetatavast ainest. Kes on nõudlik. Kes hindab rangelt sooritust. Isegi väga. Aga keda lapsed väga austavad.
Küsisin, et miks? Vastus oli väga lihtne – ta hoolib meist. On alati valmis aitama, õpetama, lisaselgitusi andma. Just täpselt nii nagu meie vajame. Selleks, et me asjad selgeks saaks. Ja on sõbralik ning lahe. Ehk siis turvalised ja hoolivad piirid. Austus ja lugupidamine. Sa saad seda, mida ise annad.
Kuidas siis aidata meie noori? Et nad tahaks tundi ja kooli minna.
Äkki läbi selle, et aidata õpetajaid?
Mitte kritiseerides ega hinnanguid andes vaid hoolides ja küsides, et kuidas mina saan sind aidata, kulla õpetaja?
Armas õpetaja, kelle käes on suur osa meie laste maailmapildi ja tuleviku kujundamisest.
Kes sa teed nii tähtsat ja vastutusrikast tööd.
Minu, lapsevanema, käed on selles kohas üsna lühikesed. Saan astuda vaid tillukesi sammukesi. Lihtsalt küsides ja hoolides.
Küll aga saab iga suur asi alguse väikestest killukestest.
Loodan nii väga, et ühel päeval on meie koolides ja haridusasutustes olemas supervisioonid ja tugisüsteemid õpetajatele. Selleks, et nad saaksid hoida ja arendada oma vaimset tervist ja emotsionaalselt vastupidavust. Et meie haridussüsteem toetaks õpetajaid mitte ainult lisaülesannete ning aruannete jagamisega vaid küsiks nende käest, et kallis õpetaja, mis on see, mida sina vajad, et sa jaksaksid teha seda tänuväärset tööd?
Mis aitaks sul hoida oma emotsionaalset tasakaalu?
Mis aitaks sul isiksusena kasvada ja areneda?
Miks ma sellest kirjutan?
Ikka seepärast, et hoolin. Oma lastest. Meie lastest. Nende õpetajatest.
Niisamuti nagu lastel on kodus turvaline ja hea vaid siis, kui vanematel on omavahel turvaline ja hea, on lastel koolis turvaline ja põnev siis, kui õpetajatel on iseendil kõik hästi.
Ilusat ja rõõmsat märkamist!
