Minu jaoks on elus üks keerulisemaid olukordi see, kui keegi lihtsalt ära jalutab andmata ühtegi selgitust, mis juhtus ja miks ta ära läks. Mis oli see, millega ma teda ärritasin ja/või kurvastasin. See jätab minu piiritule fantaasiale liiga palju ruumi.:) Olen tänulik, kui lahkuja aitab mul mõista, mis tema sees toimub. Paraku alati see nii ei lähe.

Olen ise elus käitunud ka sarnaselt, et olnud vait, hoidnud asju endas ja kui enam jaksanud pole, siis olen kas plahvatanud või ära jalutanud.

See suvi on andnud mulle piisavalt võimalusi praktiseerimiseks ja kasvamiseks. Mõlemas olukorras.

Siis, kui on ära mindud ilma ühegi selgituseta. Olen saanud õppida seda, kuidas jääda oma segadusega ja anda minejale aega endas mõtete ja tunnete korrastamiseks.  Mängides isegi mõttega, et võibolla läheb nii, et ma ei saagi vastuseid. Parim, mida mina saan teha on see, et jätta alati uks ja süda avatuks ning hoolivaks. Tundub, et sellega saan juba pisut hakkama.

Keerulisem on minu jaoks see, et kohe alguses väljendada oma isiklikku segadust ja rahulolematust. Hoides meeles, et keegi ei pea oskama mu mõtteid lugeda. Väljendades oma tunnet siis, kui seda saab teha veel turvaliselt ja rahulikult. Mitte lastes kasvada rahulolematusel hiigelsuureks lumepalliks.

Õppimine jätkub.

Mulle on helistatud juba paar nädalat järjepidevalt ühelt numbrilt ja küsitud, kas räägin vene keelt ning soovin saada imelist pakkumist. Vastasin alati lühidalt ja palusin endale mitte enam helistada ning neid „häid finantsdiile“ mitte pakkuda. Tegin seda vene keeles. Ei aidanud.

Kõned tulid ikka. Tundsin kuidas vererõhk tõusis, kui nägin taas, et see number on helistanud või helistab. Kõnesid oli juba nii palju, et number jäi meelde.

Täna siis võtsin aega ja jäin naisterahvast kuulama. Ta soovis pakkuda mulle diili, millest ei saa loobuda.

Kuulasin teda paar minutit, tänasin ja ütlesin, et ma ei soovi seda pakkumist. Päriselt ei soovi. Ei soovi isegi detaile lõpuni kuulda. Et see pole minu jaoks.

Helistaja küsis pisut ründavalt, et mida ma siis soovin. Ütlesin, et soovin, et ta mulle enam ei helistaks. See vastus talle ei sobinud. See ei olevat tema jaoks loogiline.

Rääkisin vene keeles.

Tean, et olin lõpuks juba üsna ärritunud.

Miks?

Ta küsis, mida ma soovin, aga see polnud talle tegelikult oluline. Ehk siis ta ei hoolinud minu vastusest. Pagan, ära siis üldse küsi, kui sa ei taha kuulda, mida ma soovin!

Tänasin teda ja lõpetasin kõne. Konkreetselt.

Seejärel blokeerisin selle numbri. Elus esimest korda.

Andsin endast parima, milleks sellel hetkel võimeline olin. Vahel ongi niimoodi.

Mõtlen kaastundega selle naise peale, kes peab sellist hullu tööd tegema.

Kahju on…

Oleksin võinud seda talle tegelikult ka öelda.:)

Jaga seda artiklit teistega