Minu kaaslane on  minu parim kingitus.
Kingitus, kes aitab mul mind ennast avastada ja järjest paremini tundma õppida.
Oma tundeid ja emotsioone üha paremini mõista.
Minu kaaslane, tänu kellel tunnen kõige helgemaid tundeid – rõõmu, armastust, tänutunnet.
Minu kaaslane, tänu kellele saan väga selgelt ühendust ka oma tumedate tunnetega – kadeduse, viha, solvumise, ebaõiglusega.
Tänu kaaslase hoolivale kuulamisele ja toetusele on mul võimalik avastada, mis nende “halbade” tunnete all päriselt peidus on. Enamjaolt on see hirm, valu, kurbus, üksildus.
Saan seda avastada tänu sellele, et minu kaaslane on valmis tegema sirutuse ja looma silla, et ma saaksin tunda turvalisust ning ühendust, mis omakorda annab võimaluse saada kontakti oma valu ja kurbusega.
Ja ma tean, et selle ühenduse loomine ning kohalejäämine pole kaaslasele alati kerge.
Pole kerge tema enda emotsioonide ja lugude pärast. See vajab palju tahet ja ka pingutust.

 

Nii on ka minul. Ma võin ju arvata, et saan kuulamise ja ühenduse loomisega kenasti hakkama ja see on mulle käkitegu, aga kui minu kallis kaaslane jagab omi mõtteid, mis pole minu jaoks teps mitte loogilised ning ei sobi minu maailmapildiga, siis oleks ju nii lihtne hakata parandama või hoopis ära jalutada, sest nii jama juttu ju ei saa kuulata. Või teha nägu, et ma olen jube hea kuulaja.
Kohalejäämine ja oma südame kuulamiseks avamine vajab tahet ja usku, et see on vajalik meile mõlemile. Selle tulemusena saab rääkija tunda, et teda tahetakse kuulata, et ta on oluline ja tema mõtted on teretulnud. Kuulaja saab aga näha erinevat vaatenurka, mille tulemusena on lihtsam mõista rääkija käitumisi ning reaktsioone.
Toimub koostöö, mitte võitlus ja ärategemine.

 

Mis on suurim kingitus, mida saan, kogedes võimalust ennast avastada?
Teadlik ja turvaline vastutuse võtmine. Põhjuse ja tagajärje seose nägemine. Täiskasvanuks saamine.:)

 

Sõitsin täna hommikul linna ja kuna teed olid libedad, siis oli liikumine aeglane. Kõikjal olid ummikud. Paar plekimõlkimist, mis liikumiskiirust veelgi vähendasid. Kuna ma polnud sellega arvestanudJ, siis hakkas aeg nappima ja otsisin võimalusi vahemaa lühendamiseks ning tee “lõikamiseks”. Proovisin teha tagasipööret ja vastutulevad autod loomulikult mind vahele ei lasknud. Üks näitas koguni keskmist näppu. Kurat! Ta ju näeb mind ometi ja võiks seda teha! On jobud! Märkasin oma ärritumist ning sain sabast kinni.
Tõenäoliselt on tal samamoodi kiire nagu minul. Võibolla oli hommikul kodus veel ka nääklus või vastik vaikimine oma kaaslasega? Või ootab töö, mis ei ole see, mis hinge laulma paneks? Või hoopis mure lapse pärast? Mure tervise pärast?
Mis iganes on see põhjus, siis tagajärg – hoolimatus –  on kindlasti talle enesele kurb ja raske.
Mõistsin.
Peale ümberreastumist tänasin ohtuledega ning lasin järgmisel kõrvalteel kohe mitu autot enese ette. Märkasin põgusat naeratust juhtide näol.
Mina ei kaotanud nende sekunditega midagi, aga kinkisin kellelegi ja ka iseenesele hea tunde. Võibolla oli see killuke hoolimist, mida nad tundsid?
Mina kogesin tänulikkust, et märkan ja ei reageeri oma vanadele kaitsetele kohaselt – ründavalt.

 

Usun, et me ei peaks võitlema oma tunnetega, mis meis tekivad. Need on alati olemas ning jäävad meiega ja kui proovime neid alla suruda, siis teeme eelkõige haiget iseenesele ja läbi selle ka lähedastele, kes on meie ümber.
Küll aga on meil võimalus valida, kuidas reageerida nende tunnete tekkimisel.
Kas vastata tunde tekitajale samaga – karjuda, ähvardada, tänitada, õpetada või hoopis ilmekalt eemalduda ja vaikida või hoopis võtta vastutus, kasutada teadlikkust ning proovida midagi muuta.
Oma vastukäitumisega, mis võib olla hoopis hooliv ja turvalisust loov.
Kellegi valus või ärritav käitumine ei anna mulle õigustust vastata samaga.
Saan hakkama selliste olukordadega vaid siis, kui olen avastanud, kus ja millal need valud, hirmud ja kurbused minu sisse on installeeritud. Kui leian sügavad põhjused.
Avastamine aitab muuta tagajärgi ehk minu reaktsioone.
See ongi töö, mida olen saanud teha juba 6 aastat koos oma kaaslasega.
Mõista, et kõik minu tunded on teretulnud. Mina ise saan valin, kuidas neile reageerin.

 

Olen selle kõige eest väga tänulik.
Kogu südamest.
Päriselt.

 

 

Jaga seda artiklit teistega