Tere Kallis!
Mul on väga raske Sulle kirjutada ja tegelikult ma ei tea, kas seda kirja Sulle annangi. Aga ma siiski kirjutan. Küsid, et miks?
Üks osa minust ütleb, et ma ei jaksa enam. Aga ma ei oska ka midagi muuta. Kuigi ma väga tahan… Usun, et tahan…
Ma ei taha Sulle haiget teha. Päriselt ka ei taha. Aga ma ei oska teisiti.
Ma igatsen üle kõige maailmas, et saaksime olla koos. Ilma hinnangute ja tõlgendusteta. Ilma valede ja pettusteta.
Ma tean, et Sa ei usalda mind. Sest olen Sulle nii tohutult palju haiget teinud. Lubanud, et enam ei tee ja siis seda kõike korranud. Ja üha hullemates versioonides. Olen lubanud Sulle mitte valetada ja Sinu vastu aus olla. Ja jälle valetanud ning varjanud. Varjanud, sest kardan Sulle tõde rääkida. Kardan Sinu hinnanguid ja arvamusi. Kardan Sinu reaktsioone. Kardan, et jätad mind maha. Ja nii ma siis jutustangi endale lugu, et kui ma jätan midagi rääkimata, siis äkki läheb kõik lihtsalt ise mööda ja ei tulegi välja.
Ma vajan, et Sa kuulaksid ja prooviksid mind mõista. Tean, et see on lapsik, sest olen Sulle nii palju haiget teinud. Mis õigus on minul üldse Sinult midagi paluda? Tean Sinu ootust, et suudaksin ennast muuta. Kohe ja kiiresti. Tahan ise ka seda. Ma püüan, aga see ei õnnestu. Vihkan ennast selle pärast. Sest armastan Sind ja kardan Sind kaotada. Üle kõige maailmas.
Ja ometi rikun taas ja taas kõik ära. See tunne on nii vastik ja valus, et vihkan ikka kohe väga ennast selle pärast. Ja siis ma uputangi kõik selle vastiku tunde alkoholi või veel millessegi muusse. Nii nagu homset päeva ei tulekski. Mul on häbi. Hetkeks on kõik justkui unustatud ja siis tuleb häbi-süütunne-hirm taas tagasi. Veelgi tugevamalt. Mida enam proovin neist lahti saada, seda tugevamalt on need tunded minuga. Ja nii ongi mu elu kui üks lõputu põgenemine.
Ma tean, et olen Sulle lõpmatult haiget teinud. Kui saaksin, siis tahaksin kõik selle ära kustutada. Ja otsast alustada.
Ma tahaksin väga paluda Sinult midagi. Kuigi ei julge seda teha, sest mis õigus on minusugusel Sinult midagi paluda. Aga ma proovin.
Palun kuula mind. Kuula nii, et leiaksin julgust Sulle rääkima hakata. Ära nääguta ega õienda, süüdista ega karju. Ära vaiki lihtsalt tunde ja päevi.
Kui ma tulen ja proovin midagi rääkida, siis palun ära anna sellele hinnanguid. Isegi kui see, mis räägin Sinu jaoks loogiline ei ole. Lihtsalt kuula. Rohkem kui nõuandeid ja õpetusi vajan ma hoolimist ja mõistmist.
Ja kui Sa ütled, et Sinu mõõt on täis ning jaks on otsas, siis ma mõistan Sind. Sest olengi väga palju Sulle haiget teinud.
Tea aga, et armastan Sind üle kõige maailmas…
Sinu …
