Tere kallid ema ja isa!
Jah, tõepoolest te olete mulle ju ikka ema ja isa! Ja vaatamata kõigele väga kallid!
Muidugi mul on kahju, et meie perega läks nii nagu läks. Päriselt, iga lapse unistus on, et tal on ema ja isa ja nad on õnnelikult kõik koos. Peaaegu nagu muinasjutus!
No aga meil ei läinud nii…
Ma ei teagi, kas mina tegin midagi valesti…
Püüdsin ju küll omast arust olla hea laps, aga nii kurb oli vaadata nutvat ema ja kurjustavat või vaikivat isa. Ja ma ei osanud seda muuta, kuigi nii väga oleksin tahtnud. Sest armastan teid. Mõlemat.
Vahel, varasemalt, küsisin, et kas midagi on halvasti, aga te vastasite, et kõik on korras. Et ma kujutan ette. Et ma ei topiks oma nina.
See pani mind mõtlema, et olen imelik, kuna tundsin jäist külmust ja õhus oli pidev ärevus. Isegi siis, kui te ei tülitsenud vaid lihtsalt vaikisite.
Ma oleksin väga vajanud, et oleksite mulle selgitanud. Et oleksite minuga rahulikult ja sõbralikult rääkinud. Siis oleksin saanud õppida teilt ausust, mitte asjade vaiba alla lükkamist.
Muide, ma olen siiani hädas oma tunnetega. Ei oska neid mõista ja ammugi mitte väljendada. Kui kurb olen, siis vahel nutan üksinda, sest tunded pole ju jagamiseks. Tegelikult ei nutagi eriti, sest nutmine on nõrkadele – pigem lähen ostan e-sigari või teeme sõpradega nädalalõpus kanepit. Vanasti, kui väiksem olin, siis lihtsalt skrollisin telefonis. Viis mõtted korraks mujale.
Teate, ma mäletan siiani, kuidas te omavahel lõpus tülitsesite, noh vahetult enne lahutust.
Need olid ikka hirmuäratavad kismad. Olin oma toas ja panin klapid pähe, et teie lärmi mitte kuulda. Hing tahtis lihtsalt välja tulla. Kuidas te küll aru ei saanud, kui valus mul oli… Ju teil oli omadega nii palju tegemist.
Teate, kui vaikne ja rahulik oli, kui ühte teist kodus polnud. Hirmu tülide ees oli ka vähem. Aga igatsus oli ikka – pere järgi…
See, mida ma vihkasin ja vihkan siiani on teie teineteise halvustamine ja tagarääkimine. Ma tahan päriselt teid mõlemat oma ellu. Rahuliku ja armastavana.
Ja teate, te võite minu vastu olla ilmatu lahked ja toredad, armastada mind kuuni ja tagasi, osta mulle kõik, mida ma soovin ja täita minu unistused, aga kui te omavahelist sõda ei lõpeta, siis teie armastus ei jõua minuni. See lihtsalt kukub kildudeks nagu ka minu süda. Minust saab inimvare, kes peab justkui valima. Valima poolt, mida ma teha ei taha, sest vajan teie mõlemi armastust. Ma ei lõpeta teie armastamist, aga lõpetan iseenda armastamise.
Ma ei tea, minge kuhugi teraapiasse või tehke midagi. Te ei pea olema koos, aga õppige teineteist austama ja aktsepteerima. See on kõige suurem kingitus, mida te mulle, oma lapsele, anda saate.
Palun andke mulle võimalus….
Teie armastav laps