Olen olnud pea nädala USAs konverentsil. Päris esimesel kohalejõudmise päeval, kui ajavahe oli minu magamise segamini pööranud, lugesin Viljandi koolitulistamisest. Et siis sellel ajal, kui mina püüdsin USAs, kus juhtuvad igasugused “koledad” asjad, magada, juhtuse see Eestis. Juhtus see, mida me kõik olime südames lootnud mittejuhtuvat…
Üks 15 aastane eesti koolipoiss tulistas oma õpetajat…
Tulistas ja seda inimest ei ole enam…
Lihtsalt vajutus päästikule…
Miks? Peab olema ju põhjus…
Me ei tee kunagi midagi ilma põhjuseta…
Põhjusele järgneb aga tagajärg…
Mul on väga kurb ja kahju õpetaja ja tema lähedaste pärast. Nii ei peaks kunagi juhtuma.
Aga täpselt sama kurb ja kahju on mul Vahuri pärast ja tema lähedaste pärast… Võibolla isegi pisut enam…
Minu mõtted on olnud nendel päevadel väga palju selle 15 aastase poisi juures…
Mis on valesti, et üks koolipoiss tulistab oma õpetajat… Mis on valesti peres, koolis, kogu ühiskonnas…
Mäletan enda kooliaega, kus väga paljudel hetkedel seostus kooli ja õpetajatega hirm. Hirm, mis pani käed higistama ja keha tarduma.
Mäletan oma tütarde kooliaega. Hetki, kus tundlikumad lapsed nutsid, sest õpetaja kiusas… Ja tugevamad neelasid pisaraid… On päris hirmutav kuulda gümnaasiumiõpilaselt, et ta mõisab nüüd, mida tunnevad need, keda õpetaja kiusab ja kogu klass kiidab kaasa, sest muidu kardetakse olla ise järgmine kiusatav…
Ja mäletan iseennast, kes arvas, et kõik on korras, kui lapsel on kõht täis, katus peakohal, palju huvialaringe ja tunnistus kena… Kes oli vait ja arvas, et tuleb ära kannatada. Et sellest rääkides võib asi veel hullemaks minna. Justnagu lükkasin prahti vaiba alla… Palun vabandust kallid suured tütred, sest sellel hetkel vastandasin mina samuti vaid hea ja halva nägemata põhjuseid. Ma lihtsalt ei osanud…
Alles paar nädalat tagasi ütles minu noorim tütar, et ta kardab minna kooli ja kontrolltööd teha. Küsisin siis, et miks?
Vastus oli, et mitte hinde pärast. Hoopis seepärast, et töid jagatakse laiali nimeliselt ja hinnet juurde lisades ning sellele järgneb siis kogu klassi hinnanguline suhtumine. Et siis nagu lolli või nii… Kõvasti ja üle klassi….
Hullud asjad juhtuvad siis, kui miski peab muutuma hakkama. Kui enam muudmoodi ei saa…
Miski peab muutuma, et õpetajate elu ei peaks katkema õpilase käe läbi.
Ja veel enam, et ükski poiss või tüdruk ei peaks kunagi isegi mõtlema sellele, et tõsta käsi õpetaja vastu…
Kui me praegu keskendume sellele, et otsida süüdlast ja mõista hukka tulistaja, siis see kordub tulevikus taas ja taas. See on tegelemine tagajärgedega, aga mitte põhjustega. Peale vihma kasvab rohi tagasi, kui pole jõutud juurteni…
Ma ei ole saanud sellest kõigest oma noorima tütrega veel rääkida. Aga see on esimene asi, kui koju jõuan. Tahan teda kallistada ja öelda, et mitte miski siin ilmas ei ole tähtsam, kui see, mida ta tunneb ja vajab. Mitte kunagi!
Ja seejärel lähen tütre kooli ning kallistan tema õpetajat ja räägin kõigist nendest hirmudest, mida minu laps tunneb…
Ja mida mina tunnen…
See saab olla minu väike samm muutuse poole.
Luban!:)
Ja ma tahaksin väga praegu Vahurit kallistada ning öelda talle lihtsalt, et ma kuulan ja kuulen teda…
Armastust ja mõistmist soovides Urme
