Käisin täna üle pika aja FlyHigh jogas. Oli väga raske. Ootamatult raske. Esialgu kohe vastikult raske.
Juhendaja küsis tunni alguses, et kumb on teile raskem, kas kummarduda ette või painutada taha?
Mis küsimus – muidugi painduda taha. Enamus olid sama meelt.:)
Nii me siis hakkasimegi samm-sammult harjutama ja praktiseerima seda, mis on raske ja nõuab pingutust. Kasutades kogu oma teadlikkust.
Märkasin, kuidas rasketel hetkedel tahab mõte rändama minna. Kuidas on vastikult raske ja vahepeal tekib mõte, et ma nagunii ei saa seda teha. Märkasin ja olin sellest teadlik – tahtsin loobuda: “Ma pole ju kunagi mingi akrobaat olnud ju.” Märkasin, kuidas siis lihtsalt hingamine saab mind tagasi tuua ja sain taas astuda sammukese. Sammukese edasi. Seejärel läbi väsimuse tunda uhkust iseenese üle, et astusin selle sammukese ja ei loobunud.
Nii on ka igapäevases elus väljaspool jogaklassi. Kõikides suhetes. Paarisuhtes. Paarisuhtes just eriti intensiivselt, sest meie kaaslane on inimene, keda kõige enam armastame, aga kes aeg-ajalt käivitab meis ka kõige tugevamaid kurbuse, valu, hirmu ja viha emotsioone.
Kuidas partneri käitumine ja reageering käivitab meis protsessid, mille tulemusena tunneme omakorda tundeid, mida väga tunda ei tahaks – kurbust, valu, hirmu.
Selleks, et ennast kaitsta toome välja oma isiklikud kaitsereaktsioonid – rünnaku või siis eemaldumise.
Mina kasutan neid kaitseid vaheldumisi, kord ründan hakates ohjeldamatult tänitama ja targutama või siis eemaldun uppudes oma emotsionaalsetesse pisaratesse.
Märkasin ühel hetkel, et olen sellest väsinud, sest selline suhtemuster ei vii kusagile.
Minu ratsionaalne meel ütleb mulle, et kui on midagi, mis ei toimi, siis on vaja seda muuta. Seega on vaja muuta iseenda käitumist. Just. Mitte oodata oma partneri muutumist vaid muuta iseenese käitumist.
Mul on valik, kas ma lähen kaasa selle mänguga. Iga kord, kui teed või ütled midagi, mis mulle ei sobi või ei meeldi või ei ole turvaline, siis kukun oma tunnetemerre ning reageerin sellega, et püüan selles meres ennast iga hinna eest päästa kasutades igatsugu hirmutavaid päästerõngaid. Tänitamine, süüdistamine, pisaratesse uppumine…
Või valin kasutada oma uut aju ja täiskasvanud naise mõistust:
Märkan ja saan teadlikuks tunnetest, mis minus tekivad sinu sõnadest või käitumistest ning väljendan neid sõnades:
“Olen praegu väga kurb, et sa mind ei taha kuulata.”
“Olen hetkel väga hirmunud, et sa minu peale häält tõstad.”
Hingan ja luban sellel tundel ära minna, sest see ei teeni mind ega meie suhet. Kasutan oma teadlikkust ning tahan käituda hoopis nii, et olla sulle hea kuulaja. Kui vajad, siis olla vait ning anda aega. Istuda sinu juurde ja proovida lihtsalt olla sinu jaoks olemas. Hoida kätt või silitada pead. Hoolida.
Keegi peab astuma esimese sammu. Selle sammu astumist on vaja harjutada. Iga päev ja iga hetk. Ainult harjutamine teeb meistriks. Vahel on see kergem, vahel raskem. Vahel ei õnnestugi. On nii nagu just parasjagu on.
See ongi minu jaoks andmine. Isetu ja ehe.
Turvalisust ja usaldust loov.
Iga õnnestunud kord ning hetk jätab teadvusesse märgi, et ma suudan. Ka järgmisel korral. Iga korraga üha enam.
Sirutan praegu oma selga ja märkan, et minu kehamälus on tänasest jogatunnist teadmine, et ma suudan. Sirutada selga ja painuta keha tahapoole. Avada süda ja oma meel. Suudan ja usaldan. Natukehaaval ja kellegi toetusel.
Aitäh minu head õpetajad!:)
