Minu lihtne vastus – Ei, ei ole. Neil on lihtsalt oskus tuua lauale kõik see, mis täiskasvanu versus laps suhetes ei toimi. Kõik see, mille minu põlvkonna lapsed „neelasid alla“ ja kannatsid ära ning mis omakorda muutus ühel hetkel justkui normaalsuseks.
Karistamine, iroonia, halvustamine, hääle tõstmine olid levinud ja vaikimisi heakskiidetud kasvatusmeetodid. Meie aju eesmärk on elus püsida ja kui oleme lapsena loonud sellest kõigest enda jaoks normaalsuse, et tolles hetkes ellu jääda, siis täna võib sarnane käitumine tunduda jätkuvalt meie jaoks normaalne. Või isegi, kui ei tundu, siis ometigi vahel käitume sarnaselt.
„Nii lihtsalt oli ja ometigi kasvasime me inimesteks.“ „Kui karmi kätt, karistusi ja hirmu poleks olnud, siis ilmselt oleks minust pätt saanud.“ – need on laused, mida aeg ajalt oma klientidelt kuulen.
Alustan taas kaugemalt, oma lapsepõlvest. Mäletan, kui esimese klassi plikana läksin võistlustantsu trenni. See oli selline ettevalmistav kursus, mille lõpus valiti välja siis nn andekamad, kellega treeneri jaoks tundus mõistlik edasi minna. Läksin põnevuse ja ootusega. Kui viimane „katsete“ tund kätte jõudis pidime suures saalis kõik tantsima. Oli hirmu ja ärevust ja mul on väga selgesti meeles, kui tantsuõpetaja seisatas meie juures ja ütles mulle lause, et ma võiks rohkem vaadata, kuidas ma seisan ja oma paksu kõhu sisse tõmmata. Muidugi ma ei osutunud väljavalituks.
Muidugi ma olin kurb.
Muidugi oli mul suur häbi, mida ma kellegagi ei jaganud.
Neelasin pisaraid ja tegin enda sees kaks otsust – „Ma ei sobi tantsima!“ ja „Ainult saledad inimesed saavad oma unistusteni jõuda!“.
Olin seitsme aastane ja minu soov oli lihtsalt tantsida.
Miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et meil täiskasvanutena on väga suur vastutus oma käitumise eest. Me oleme kõik inimesed oma teekonnal ja seega teeme vigu ning terve meie elu ongi õppimine.
Kui need jamad juhtuvad suhetes täiskasvanutega, siis saame mõlemad võtta vastutust ja olla uudishimulikud, et miks ma ikkagi nii reageerisin ja kuidas see võis teisi mõjutada. Ehk siis vastutame mõlemad võrdselt olukorra ees, sest igas hetkes on suhetes alati kaks poolt.
Kui oleme aga suhetes lastega – kas need on siis meie oma lapsed, meie õpilased koolis, lasteaias või trennis, siis on 100% vastutus turvalise käitumise eest meil, täiskasvanutel.
Mis iganes ka see laps teeb või ei tee, siis meie, täiskasvanud, vastutame oma käitumise eest ja suhtesse ning ruumi turvalisuse loomise eest.
Hääle tõstmine, karjumine, halvustamine, manipuleerimine, ähvardamine, alandamine, iroonia ei too ruumi turvalisust vaid vähendab lapse motivatsiooni pingutada, areneda, koostööd teha. Nii on paraku meie aju üles ehitatud, et läbi hirmu miskit head ei sünni. Hirmu hetkel käivitub meie ajus ellujäämise mehhanism, milleks on võitle või põgene. Võitlevad lapsed hakkavad vastu, käituvad väljakutsuvalt, ropendavad, on vägivaldsed jne. Põgenevad lapsed on vait, neelavad pisaraid, lahkuvad või püüavad olla maksimaalselt meelejärgi ja suruvad kõik emotsioonid enesesse, kuniks neid on nii palju, et toimetulekus suunavad selle valu iseenese vastu tehes endale haiget ja/või otsides erinevaid põgenemisteid, mille alla lähevad kõik hullused, mida noored meie ühiskonnas teevad.
Ma tean läbi oma elu mitmeid imelisi, ispireerivaid ja tarku õpetajaid ning treenereid, kes paraku ei tule toime oma emotsioonide juhtimisega.
On kurb, kui nende mõtteviis on selline, et nii on ok ja nii peabki jätkama, sest alati on ju nii olnud. Et viga on kelleski teises.
On hästi, kui nende mõtteviis on selline, et jah, ma ei tule toime ja tahan õppida paremini hakkama saama.
Olen ise sellel õppimise teekonnal ja see annab mõnusa väeka tunde – mis saab veel paremaks minna ja mida mina saan veel turvalisemalt teha? Ja minu käitumise turvalisuse astme määravad need, kes on minu ümber, mitte mina ise. Seega oleks mõistlik neid kuulda võtta ja isegi aeg-ajalt küsida lastelt, mis on see, millega mina neid kurvastan või neile haiget teen. Ja siis kuulata ning proovida mõista. Mitte õigustada või vabandada.
Kui kannan kaasas sellist mõtteviisi, siis lapsed/noored tunnis või trennis ei võitle vastu ja teevad koostööd, millest saab sündida imeline areng.
Lõpetuseks – kõiki konflikte, segadusi ja erimeelsusi on mõistlik lahendada osapoolte vahel kaasates vajadusel erinevaid eksperte ja vestluste toetajaid, näiteks Imago terapeute. Ajakirjanduses „musta pesu“ pesemine ei too mitte mingil moel rahu ja kergendust süüdistajale ega selgust või mõistmist süüdistatavale.
Foto: Pixabay
