Kastanimunad on minu lemmikud!
Eile olin selle sügis esimest päeva Tallinnas tööl ja õhtul auto juurde parklasse minnes jäi minu teele mitu suurt võimsat kastanipuud. Otse loomulikult vaatasin ootusega maha, et kas juba äkki on mõni nunnu pruun pallike. Olid vaid üksikud esimesed rohelised okkalised kerad. Pusisin esimese laht – seest valge. Deem… Teine – pruunivalgekirju. Juba parem… Kolmas – sees oli kolm tillukest pruuni munakest. Mingi mutatsioon või? Neljas – kaks pruuni kastanimuna, teineteise kõrval kenasti koos ja samas ikkagi kaks eraldiseisvat pruuni palli. Kus on kõik “normaalsed” kastanimunad…:) Pistsin kõik tasku ja minu selle sügise “kastanumunadekorjamisehullus” sai alata!
Mõned ajad tagasi kohtusin supervisioonis oma armsa kolleegiga, kellel oli kaasas üks lause meie Imago õpetajalt – „Imago sobib kõigile.“
Olen alustamas oma sügistalvist tööhooaega ja mul on kalender ääreni uusi paare täis broneeritud. Paraku on alati nii, et isegi innukalt alustanutel raugeb vahel jaks ja antakse alla. Mis siis veel rääkida neist, kellel on lootus, et kohe peale esimest kohtumist mured ja segadused kaovad.
Mis värk siis on selle suhte nimel panustamisest loobumisega?
Me kõik tuleme oma minevikust ehk siis oma lapsepõlvest ja oleme just seal õppinud, kuidas ellu jääda ning valu ning hirmuga (loe: kõigi raskete tunnetega) hakkama saada. Täpselt sarnane on ka täiskasvanu eas meie ellujäämise mehhanism. Otse loomulikult tekitab meis vastupanu see, kui peame hakkama oma ellujäämise strateegiaid muutma. Konfliktides ründajad peavad hakkama oma monolooge lõpetama ja põgenejad peavad lõpetama oma põgenemise. No aga nii ju ei saa, sest asjad jäävadki lahendamata (ründaja hirm) või mind räägitakse surnuks (põgeneja hirm).
Alateadlikult ootame hoopis partneri muutumist. Selliseks nagu me ise oleme. Ja see ei toimi.
Oodates, et partner peaks käituma selliselt nagu mulle sobib, siis annan ära vastutuse iseenda elu ja heaolu eest. Mäletan selgelt, kuidas minu muster oli see, et olin õhtul kodus rõõmsas tujus ja kui kaasa tuli koju olles ärritunud või tige, siis automaatselt kadus ka minu rõõm. Ma ei saa olla rõõmus, kui sina oled pahas tujus ja tige – oli uskumus, mida kandsin. Toimisin nagu termomeeter, mis reageerib igale välisele mõjule. Täna meeldib mul olla pigem termostaat ja nähes oma pahurat kaasat küsida, et kas midagi on halvasti? Et olen valmis sind kuulama, kui seda soovid. Ja kui ta ei taha parasjagu jagada, siis aktsepteerin seda. Ei solvu ega kritiseeri. Valin pakkuda tuge ja kohalolu, mitte reageerida ning muuta olukordi hullemaks.
Kuidas saada termomeetrist termostaadiks? See on teekond ning Imago paarisuhte teooria ning praktika on olnud minu valgus sel rajal.
Mis on esimesed sammud sel teekonnal?
- LAPSEPÕLVE MÕJU MÕISTMINE Lapsepõlv mõjutab meid täna rohkem, kui oskame ja tahame arvata. Isegi siis, kui me sellest midagi ei mäleta. Parim viis enda ja oma kaaslase toimimisest ning mustritest aru saama hakata on vaadata koos tagasi minevikku. Olla uudishimulik. Olla kannatlik, sest mälestused võivad olla paksude müüride taga ja nendeni jõudmine võtab aega. Selle vaatamise juures hoida südames mõtete, et meie vanemad andsid endast parima ja paraku polnud nad jumalad ehk meil kõigil on kaasas oma pagasid – lisaks rõõmudele ka valud, pettumused ning igatsused. Meie partner see, kes toob esile meie kõige valusamad haavad ja kasvukohad.
- EMPAATILISE KUULAMISE ÕPPIMINE Ma ei saa mõista midagi, kui ma ei õpi kuulama. Kuulama selliselt, et olen võimeline igas olukorras mõistma partneri vaatenurka, mis võib vahel 180 kraadi erineda minu vaatenurgast. Empaatiline kuulamine on silla loomine kahe maailma vahele, mille ületamine aitab näha kaaslase 6 hoides samal ajal alles oma 9. Oma kaaslase tunnete mõistmiseks on mul vaja olla kontaktis oma tunnetega. Ma ei saa olla empaatiline ja mõista oma kaaslase kurbust, kui ma ei luba endal kurb olla. Ma ei saa olla empaatiline ja mõista oma partneri valu, kui olen enda valud väga sügavale ära peitnud. Ma ei saa olla oma partnerile toeks tema haavatavuse hetkedel, kui ma ei luba endal olla haavatav.
- VASTUTUSE VÕTMINE Integreerida endasse vaatenurk, et iga konflikti all on peidus areng, mis soovib sündida ning konflikt on suhte normaalne osa. Paarisuhe on parim isiksuse arengu keskkond ja meil on vaja hakata nägema oma osa igas suhtekonfliktis ning võtta selle eest vastutus. Me kõik eksime ja teeme vigu, see on inimeseks kasvamise protsess. Ka kõige hullema käitumise all on alati põhjus ja lugu. Meil on lihtne mõista, et hääle tõstmine viib ruumist turvalisuse, aga ka vaikus saab olla väga ebaturvaline ja valus.
Nii et Imago saab sobida kõigile ja küsimus on vaid selles, millises kohas ma oma elus ning arengus parasjagu olen. Mida olen valmis vastu võtma ja mida mitte ning see valmidus saab tulla vaid minu enda seest. Pole õiget ega valet vaid kõik on just täpselt nii nagu parasjagu olema peab – kaks kastanimuna ühes koores – koos ja samas eraldi.
