Nii nagu ei ole mere ääres kunagi kahte täiesti identset kivi ei ole ka olemas kahte teineteisega äravahetamiseni sarnast inimest. Kahte inimest, kes mõtleksid sarnaselt, kes tunneksid sarnaselt, kes reageeriksid ning käituksid sarnaselt. Kahte inimest, kes tahaksid täpselt sarnaseid asju täpselt sarnasel moel ja täpselt sarnasel ajahetkel.
Ja ometigi me loome oma peas illusiooni ning ootuse, et meie partner võiks tahta samu asju samas koguses ja just täpselt samal ajahetkel, kui meie seda soovime. Ja kui see nii pole, siis järelikult pole ta võibolla see “õige” partner.
Mida me siis teeme?
Osad meist annavad alla ning suunduvad selle uue ja “õige” otsingutele. Kusagil ometigi ju peab olema keegi, kes näeb ja tajub asju nii nagu mina. Vahel isegi tundub, et nüüd lõpuks olen selle “õige” leidnud kuni mõne aja pärast kordub taas kõik.
Osad alustavad tööd partneri “ümberkasvatamiseks”. Kes aktiivsemalt ja energilisemalt, kes uskudes iseenesest sündivale imele. Kandes eneses lootust, et kui olen piisavalt tubli ja kannatlik, siis ühel päeval avanevad mu kaaslase silmad ja ta hakkab asju nägema nii nagu mina.
Minul kulusid ikka üsna head aastad, et esmalt iseenesele tunnistada oma ootusi ja lootusi partneri muutumise teekonnal. Mida enam ootasin ja lootsin seda valusamad olid pettumused, et ta ikka veel ei näe asju nii nagu mina ega mõtle nii nagu mina.
Mida ma tegelikult vajasin ja igatsesin?
Seda, et oleksime teineteise jaoks olemas ja toetavad ning mõistvad. Igas hetkes ja olukorras. Alati. Et saaksime teineteisele loota. Et oleksime “ühes paadis”.
Ja oh rõõmu ning kergust, kui ühel hetkel mõistsin, et selleks ei ole vaja, et me oleksime identsed.
On isegi lahe, kui näeme ja kogeme asju erinevalt – siis saame kuulda teineteise mõtteid ja saada sellevõrra rikkamaks.
On lahe, kui oskame erinevaid asju ning sikutame ka oma kaaslast midagi uut proovima – oma mugavustsoonist välja astuma. Kui mul poleks minu kaaslast, siis ma suure tõenäosusega poleks kunagi avastanud, et mul polegi kõrgusehirmu või et julgen sõita lumesaaniga väga kiirest – mina ülimalt alalhoidlik naisterahvas. Ma lihtsalt poleks proovinudki.
Erinevuste tolereerimiseks on aga vaja turvalisust.
Mäletan, et kirjutasin umbes 10 aastat tagasi ühel koolitusel oma suurimaks igatsuseks turvatunde vajaduse, mille peale mu mees küsis, et kas tema peab siis hakkama mu turvameheks? Mul polnud vastust, sest ma olin ju tegelikult tubli ja sain ise hakkama.:) Mis turvameest mul vaja on?
Täna mõistan, et igatsesin tunnet, et saan kellegi peale alati loota ning kõiki oma mõtteid-rõõme-kurbusi ka jagada. Et need oleksid vastu võetud. Hoolivalt ja tähelepanelikult. Avatud südamega. Ilma arvustuste, analüüsi ja kriitikata.
Ja teate mis – ma arvan, minu kaasa igatses seda sama. Et siis turvanaist.:)
Mida me vajasime, et suuta teineteisele turvalisust pakkuda?
Selleks oli vaja hakata oma partnerit hoolivalt ning pühendunult kuulama. Kuulama ka seda, mis mulle ei tundu loogiline ja mõistlik. Mis võibolla vahel isegi haiget teeb ja esmapilgul ebaõiglane tundub. Suurim õppetund minu jaoks.
Pühendunud kuulamist on päris kindlasti vaja õppida. Ja seda õppimist saab teha kõige edukamalt koos oma partneriga, sest tema on just see, keda on vahel kõige raskem kuulata. Kui oskad sellisel viisil oma partnerit kuulata, siis saad hakkama kõigi inimeste ja probleemide kuulamise ning mõistmisega.
Seda aga, kas ma oskan oma partnerit kuulata, saab mulle öelda vaid minu partner ise.
Kuulata ilma halvustamata, kritiseerimata ja hinnanguid andmata. Ilma kulmukortsutuste ja ohkimisteta. Tähelepanelikult, avatud südamega ja hoolivalt.
Kui sarnaselt kuulata, siis saavad ka kõige kinnisemad ja enesesse tõmbunumad mehed (vabandust mehed!) hakata rääkima.
Kui sarnaselt kuulata, siis saab ka kõige vihasem ja tigedam rääkija tunda mõistmist ning jõuda viha all oleva valu ja kurbuseni.
Kui sarnaselt kuulata, siis saab kogeda “ühes paadis olemise” tunnet.
Kui oleme “ühes paadis”, siis oleme hoolivad, soovime pakkuda teineteisele rõõmu ja naudinguid ning hoolitseda oma kaaslase eest. Tähelepanelikult ja pühendumisega. Nii nagu armumise ajal.
Ehk siis saame kogeda seda, mida me oma südames väga igatseme ja vajame.
