Ideaalses maailmas valitseb tasakaal. Päevale järgneb öö, mille möödudes sirutab koit taas oma valguskiired üle hämara varjuderiigi. Nii võiks ja peaks olema ka meie elus ja suhetes. Tasakaal andmise ja saamise vahel. Energia voolamine, mis loob ühtse ja turvalise suhteruumi.
Kui laps sünnib siia maailma, siis oma loomulikus keskkonnas on tal olemas oskus anda ja vastu võtta. Anda oma siirast tähelepanu ja võtta vastu vanemate armastust. Seda kõike loomulikul ja orgaanilisel viisil. Üsna varsti hakkab ümbritsev keskkond, perekond ja ühiskond andma lapsele mitmeid erinevaid sõnumeid, mis muudavad väikese ilmakodaniku arusaamu ja suhtumist andmisesse ja saamisesse.
“Kui sa koristad oma toa ära, siis loen sulle raamatut.”
“Kui sa sööd supi ära, siis saad magustoidu.”
“Kui sa õpid kenasti ära, siis läheme kinno.”
Me soovime lapsevanematena last motiveerida, aga omal moel tekitame segadust ja takistavaid uskumusi:
Kui ma annan, siis mis ma vastu saan? Millal saan? Kui palju saan?
Laps püüab aina enam ja enam, aga ei koge sellega oodatavat tubliduse kasvamise tunnet ning vanematelt saadava armastuse suurenemist, sest armastust ja tublidust ei saagi mõõta tegudega. Selle tulemusel tekivad hoopis järgmised kahtlused:
Kas ma ikka annan piisavalt? Kas minu poolt pakutav on midagi väärt?
Sealt edasi võivad kahtlused veelgi süveneda:
Kas ma olen piisav, et mulle midagi antakse? Kas ma väärin üldse midagi?
Need on vaid mõned uskumused, mille võtame kaasa oma lapsepõlvest ning mis alateadlikult mõjutavad meid meie igapäevaelus.
Me valime enestele ellujäämiseks sobilikud käitumised ja kaitsed ning osad meist kohanduvad inimesteks, keda iseloomustab piiritu andmine. Need inimesed seavad kõik teised iseendast tähtsamaks ning on valmis kogu oma elu ohverdama kellegi teise vajaduste rahuldamisele. Unustades iseenda ja oma soovid ning jutustades enestele lugu, et nende vajadused pole olulised ning kõige tähtsam on andmine. Lootes salamisi, et kui nad ühel päeval annavad “piisavalt”, siis ehk on võimalus ka neil saada. Ometigi avastavad nad ühel hetkel, et tingimusteta andmisest oodatav rahulolu pole nende õuele saabunud. Suures andmise tuhinas oleme kaotatud oskuse võtta vastu seda, mida meile pakutakse.
Teine osa inimestest soovib vaid saada. Väga kainelt kalkuleeritakse kasu, mida on oodata mingi panuse andmisest. Elu ja suhted on justkui turumajanduslik mudel – vorst vorsti vastu. Päeva lõpuks ei ole aga kainelt kalkuleeritud majanduslikud “tehingud” samuti oodatud õnne toonud.
Oleme kaotanud tasakaalu andmise ja vastuvõtmise vahel.
Meil on vaja vaid leida üles oskused, mille oleme oma kohandumiste tõttu ära kaotanud.
Selleks, et anda, pean oskama võtta vastu. Tänulikkuse ja avatud meelega.
Kui omandan vastuvõtmise oskuse muutub minu andmine siiraks, isetuks ja tänulikkusega ümbritsetuks.
Taasomandades paarisuhtes andmise ja vastuvõtmise imelist kunsti õpime looma turvalisust ja ühendust oma suhetes. See on justkui tango tantsimine, kus vajalik on hetkes kohalolek, andmine, vastuvõtmine, partneri tunnetus ning usaldus.
Selleks, et jagada armastust ning hoolimist on mul vaja osata seda vastu võtta.
Selleks, et jagada füüsilist lähedust ja kirge on mul vaja osata seda vastu võtta.
Selleks, et jagada tähelepanu ja mõistmist on mul vaja osata seda vastu võtta.
Selleks, et jagada empaatiat on mul vaja osata seda vastu võtta.
Minu parim õpetaja on just minu kõrval – selleks on minu kaaslane.
Meie olulisim ülesanne on sellel teekonnal luua meeskond ja olla ühes paadis, mitte vaenlastena võidelda. See tunne annab tiivad ning innustab.
Sellest, miks meil on vahel raske võtta vastu seda, mida igatseme ja milline on meie vastutöö saboteerimaks selle saamist, mida vajame, aga juba järgmises blogi kirjutises.
/Urme Raadik/
