Kirjutan teile juba teist korda. Peale esimese kirja lugemist olete te püüdnud rohkem. Ma tunnen seda ja olen väga tänulik. Isegi kui vahel ka kõik ei õnnestu. Me õpime ju koos. Mina püüan ka. Omal moel. Loodan, et te märkate seda.

Miks ma siis taas kirjutan? Ikka sellepärast, et avastan endas järjest uusi igatsusi ja vahel on vaja asju mitu korda välja öelda, et ise ka paremini aru saada.

Palun kuulake siis taas mind kannatlikkuse, hoolimise ja mõistmisega.

Üle kõige maailmas ma vajan, et te kuulate mind. Päriselt ja huviga. Nii, et ma sellest aru saan. Saan aru, et te olete minu jaoks olemas.

Ma ju tunnen selle ära, kui te ütlete mulle, et kuulate mind, aga tegelikult vaatate kaugusesse ja olete hoopis kusagil mujal. Siis ma ei tahagi enam rääkida. Minu peas on siis lugu, et minu kurbused ja rõõmud ei ole teile olulised. Ja vahel ma tunnen süütunnet, et teid oma muredega koorman. Teil ju niigi palju asju, mille eest on vaja hoolitseda ja muretseda. Kuidas siis mina veel oma jamadega. Need on ju nii suured… Või hoopis rõõmudaga. Nii tühised… Ma tahan nii väga oma tundeid teiega jagada ja vajan, et te mind kuulaksite, minuga koos rõõmustaksite ja mind lohutaksite.

Mulle teeb väga haiget see, kui te omavahel riidlete. Te võite küll arvata, et ma ei kuule ja ei näe või see ei lähe mulle korda, aga see pole nii. Ma kuulen igat teie sõna ja näen igat teie liigutust ja tajun igat teie emotsiooni. Juba õhust. Ja teate mis, kui te tülitsete, siis on minu peas lugu, et mina olen süüdi ja teen teid õnnetuks. Ma tahaksin siis nii väga kusagile kaugele ära kaduda. Kas raamatutesse, filmidesse või mujale. Peaasi, et ma saaks eemale sellest piinavast tundest, et mina olen süüdi või tüliks.

Ja veel, kui ma saan koolis märkuse, siis ma nii väga igatsen, et teie oleksite ikka minu poolt. Ei hakkaks kohe asja lahendama või korraldama vaid lihtsalt hoiaksite mu käest kinni ja ma saaksin tunda teie armastust. Ma tean, et vahel ma teengi sigadusi, aga palun ärge mõistke mind hukka, sest ma ju õpin ja ei oska teistmoodi. Teie teete ju ka vahel asju, mis tulevad iseenesest. Ma mõistan, et te muretsete minu pärast ja tahate, et ma juba lapsena õpiksin kõike õigesti tegema. Ikka selleks, et ühiskonda sobituda. Aga ma ei suuda olla alati kõigile meelejärgi. Palun kuulake mind ja hoolige minust. Jätke korraks oma uskumused ja tõekspidamised kõrvale ja olge lihtsalt minuga. Selles hetkes. See annab mulle julgust kasvada, proovida uusi asju ja teha vigu.

Ja veel, kui me läheme jalutama, siis palun ärge kiirustage mind tagant. Laske mul uurida puukoort ja veelompe. Ärge kiirustage mind jõudmaks sihtpunkti. Ma tahan õppida usaldama, et teekond on tähtsam kui eesmärk. Et mina oma vajadustega olen tähtsam, kui ühiskonna heakskiit ja tunnustus.

Ma tahan õppida teid usaldama enne, kui minu pähe kinnistub mõte, et ma ei saa teid usaldada. Muidu ei oska ma usaldada maailma ja elu.

Aitäh, et te olete mul olemas. Just täpselt sellistena nagu te olete. Sest mina valisin ju tulla just teie juurde.

Aitäh!

/Urme Raadik/

Jaga seda artiklit teistega