Olen hetkel Tartumaal oma igakevadisest paastust läbi minemas. Täna on juba neljas päev ja on selline udus olemine. Raske, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samas see udu on minu elu kirkaim udu, sest selles on päikest, valgust ja varju. Lootust. Järgnevateks päevadeks on minu kaaslasteks vaid tasside kaupa taimeteed, vahepalaks ohtralt vett, palju puhkust, mõnusalt massaaži ja liikumist imeilusas talvises looduses. Mis kõige tähtsam – minu mõtted ja tunded.
Miks ma seda teen? Paastun. Tahate ausat vastust?
Ma alustan veidi kaugemalt. Olen siin juba viiendat kevadet. Oma elus olen olnud enamjaolt terve ja toimekas inimene. Tervisehädad pole mind väga kiusanud ja kui ongi, siis olen neid omal moel ignoreerinud. Ühel hetkel aga märkasin, et olen kimpus oma kõrge vererõhuga. Teadsin, et tablette ma kasutama väga hakata ei soovi ja seepärast otsisin siis kõikvõimalikke alternatiive. Nii ma jõudsingi paastuni. On aidanud. Päris hästi ja tõhusalt. Lisaks olen igal kevadel kaotanud paastudes ka mõne kilo, mis talvel on kehale kogunud. Et siis ikka eelkõige tervise pärast. Selline oli minu lugu kuni tänaseni.
Tegelikult seadsin nendel aastatel esimesele kohale ikka selle kilode kaotuse. Oma peas. Kuigi minu poliitiliselt korrektne vastus oli, et ikka vererõhk ning tervis ja seejärel alles boonusena kaotatud kilod. Nii ma siis piitsutasin siin ennast, rohkem trenni, rohkem läbitud kilomeetreid. Püüdes näidata välja, et teen seda vaid tervise pärast, mitte kilode pärast.
Olen elus proovinud igatsugu toitumisi, dieete ja treeninguid. Ikka eelkõige selleks, et maadelda oma mõne lisakiloga. Lihtsalt nii hea ja kerge on tunne, kui oled neist vabanenud. Või äkki on ka siin teine lugu? Saadavad tunnustused justkui suurendasid enesehinnangut, mis on muidu olnud kahtluste ja kõhkluste küüsis. Igal juhul tean, et olen oma kehale usinalt liiga teinud nii mõnegi ekstreemsete lähenemistega.
Olen tänulik, et ühel hetkel jõudsin paastuni. Vaatamata minu salajasele eesmärgile – kaalu langetusele – oli sellel ka kasulik mõju – keha puhastus ning läbi selle vabanesin mitmetest füüsilistest probleemidest. Oluliselt parem, kui nii mõnedki muud ekstreemsed kehapiinamised, mida olen proovinud.
Ja ikkagi püsis see hea vorm, tervis ja tahe napid 6-7 kuud. Vahel vähem, vahel rohkem. Siis hakkas kõik liikuma endisesse algstaadiumisse.
Täna olen siin oma viiendal paastul ning tahan edasi minna hoopis teistmoodi.
Keha ei saa remontida ilma oma meelt ja hinge remontimata.
Vastasel juhul ma likvideerin regulaarselt tagajärgi. Ka see on võimalus, aga mina olen täna selles kohas, et enam nii ei taha. Selleni jõudmiseks on läinud päris mitmeid aastaid. Esmalt on vaja nii mõndagi tunnistada. Eelkõige iseendale.
Mis on see, mis paneb mind sööma ka siis kui nälga pole? Miks ma vajan magusaampse? Kas see on vaid suhkrusõltuvus või proovin sellega kompenseerida mingeid tühimikke või suruda maha tundeid, mida tunda ei taha? Need on küsimused, millele mina ei tahtnud pikki aastaid silma vaadata. Piinlik ja häbi oli. Iseenese ees. Et ma nii nõrk olen.
See häbi pani valetama. Tegema asju salaja. Püüdes luua ideaalset fassaadi. Et siis hea fassaadimeister.:) Või siis laskusin ekstreemsustesse ja lihtsalt keelasin enesele kõik, mida salamisi soovisin. Salaampsud ja magusasüstid. Keelasin läbi tahtejõu ja iseloomu. Justkui ennast vägistades.
Kasvamise teekond ja kuld.
Et edasi minna on vaja oma hämarad lood päevavalgele tuua. Nii ma siis olen omi lugusid sügavalt kapipõhjast välja sikutanud. Jaganud eelkõige oma armsa mehega. Saanud mõistmist ja empaatiat. Isegi siis, kui iseennast on olnud raske mõista. Sekka söönud täiesti avalikult viimased pool aastat igasugu asju, mille manustamine oli muidu minu jaoks riikliku tähtsusega saladus. Kommi ja kooki, saia ja pirukat, liha ja sinki. Minu esimene samm – mitte varjata, kui hakkama ei saa.
Mis oma partneriga jagamisse puutub, siis see on minu jaoks toiminud kordades paremini, kui erinevatel eneseabi kursustel või teraapiates käimised. Seda jagamist on olnud vaja õppida ja eriti kuulamist ning mõistmist. Meil mõlemil. Aga see on võimalik ja see toimib. Alguses läbi kivide ja kändude, nagu millegi uue õppimine ikka.
Kogu see kooskasvamise protsess on aitanud mul jõuda sinna, kus praegu olen.
Mõistmiseni, et vastavalt sellele, kuidas minu meel ja hing ennast minu kehas – oma kodus – tunnevad, selliselt saab ennast tunda ka minu keha. Me justkui anname alateadliku käsu oma kehale – Kaitse meid! Keha annab endast parima, sest ta hoolib meist. Kõik, mis on aga pidevas kaitseasendis kulub ja väsib. Mida rahulikum on meie meel ja tasakaalukam on meie hing, seda vabam saab olla meie keha. Pakkudes meile lihtsalt turvalist ja toetavat kodu.
Täna olen paastulaagris, kus ma teen nüüd kõike oma tervise nimel ja oma keha kuulates. Kus ma ei aja taga kilomeetreid ega piitsuta ennast vaid kuulan, mida mu keha tahab ja vajab. Kas minna jalutama või pikutada voodis või hoopis minna sauna. Teen, mida tahan ja mul on suva, mis keegi arvab.:) Mis kõige olulisem – kirjutan nendest asjadest, mida olen väga sügavale peitnud! Seda on päris palju.
Tean ja tunnen, et sel aastal lahkub minu kehast lisaks kogutud füüsilisele saastale ja lisakilodele ka suur ports emotsionaalset sodi. See lahkumine aitab mul olla hingelt ilusam ja hoolivam. Iseendale ja kogu maailmale.
Miks ma seda kõike siin kirjutan?
Kahel peamisel põhjusel.
Esiteks, et ise kasvada. Õppida rääkima oma varjatud pooltest neid iseendas avastades. Nendega sõprust luues. Kui seda oskan, siis ma ei pea võtma enam vastutust selle ees, mis tundeid tekitan kelleski teises. Tunded meie sees on meie endi tunded ning meie kaaslased on vaid käivitajateks. Oodates lohutust ja muutust kellegilt teiselt panen ennast otsesesse sõltuvusse selle “kellegi teise” hetkeseisust ja olemisest. Saan anda alati iseendast parima olles hooliv ja empaatiline. Iseenda ja kogu maailma vastu.
Teiseks, kui loed seda lugu ja leiad mõningast äratundmist, siis see on julgustus Sulle, et oled teekonnal. Just seal, kus hetkel oled. Oled tubli ja usalda iseennast ning elu. On üks hea vanasõna: “Kui oled valmis, tuleb ka õpetaja.”
Imelist kasvamist ja kogemist Sulle, kes Sa seda lugu loed!
/Urme Raadik/
