Sel kevadel lõpetab minu noorim tütar neljanda klassi.
Mõned päevad tagasi oli koolis lastevanemate koosolek, kus oli üheks oluliseks teemaks, kuhu kooli lapsed edasi lähevad. Koosolekul osales minu armas abikaasa ja kui ta oli välja öelnud, et meie tütar läheb kooli, mis tugineb alternatiivpedagoogikale, siis pöördusid kõigi ruumisolijate pilgud tema poole.
Miks? Tüdruk, kes on praktiliselt viieline, tubli, kohusetundlik, hoolas ja püüdlik…
Tüdruk, kelle vanemad õed lõpetasid linna ühe mainekama gümnaasiumi…
Mis meil (loe: vanematel) ometi viga on?
Usun, et tegelikult oli neis pilkudes ka killuke uudishimu. Uudishimu, mis võibolla ei julge ennast veel näidata…
Püüan siinjuures siis seletada, mis meil “viga” on.
Minu vanimad tütred läksid kooli palju aastaid tagasi. Ikka väga palju aastaid. Olime siis ise noored ja uskusime, et laps peab kohe varajases nooruses harjuma elu raskustega, sest muidu ei jää ta hiljem ellu. Uskusime ise, et elu ongi üks raskuste ja kannatuste org, kus tuleb hommikust-õhtuni pingutada ja rabeleda. Mida usud seda ka saad – ütlevad targad inimesed. Ja nii panime siis kohe lapsed piitsa ja präänikut teenima. Tubliduse mõõdupuuks said tunnistused ja seal olevad hinded.
Teate küll seda küsimust, mida vanavanemad tavatsevad külla tulles küsida: “Nooooh, kuidas Su tunnistus oli?”
Tütred andsid endast parima, et kohaneda meie, vanemate, ja ühiskonna ootustega. Vastavalt ikka oma loomusele ja isiksusele. Päris tihti avanes mul magamaminnes vaatepilt, kus laps õppis ja lahendas ülesandeid ning ütles, et tal läheb ikka veel tunde. Vanem tütar lasi vahel lihtsalt minna, kirjutas maha ja kui see ei õnnestunud, siis sai “halbu” hindeid. Keskmine aina õppis ja õppis… Sest nad olid saanud selgeks, et asju tuleb teha siis kui PEAB, mitte siis kui TAHAN. Valikuid lihtsalt polnud!
Aega läks ja mõlemad lõpetasid kooli omal viisil. Nagu lapsed ikka.
Usun, et mõlema hinges oli tol hetkel kergendus, et lõpuks on see läbi… Kuigi nad seda mulle ei öelnud, sest mina olin ju ema, kes hindas tugevat ja head haridust ja uskus, et seda saab omandada vaid läbi väga suurte pingutuste ja raskuste. Kumbki neist ei suutnud või soovinud sel hetkel edasi õppida ja ma ei saanud sellest aru. Mis mõttes… Täna mõistan, et nad olid lihtsalt väsinud, tüdinud ja lootuse ning koos sellega ka iseenese kaotanud.
Kohe seejärel läks kooli meie noorim tütar. Ikka samasse, mille olid lõpetanud vanemad õed. Kuidas siis teisiti?
Kuigi juba siis kahtlesin ma väga oma tegutsemise motiivis.:) Kaalukeeleks sai tegelikult tore ja armas õpetaja, keda tundsime juba vanemate tütarde ajast. Ju me ei olnud ka ise piisavalt küpsed midagi teisiti tegemaks..
Neli aastat on möödunud imekiiresti. Vaikselt on tulnud meie ellu erinevad kokkupuuted alternatiivpedagoogikaga. Koos maailmavaate ja arusaamade muutumistega. Ja need avastused on olnud imelised. Kas tõesti saab ka nii? Et koolis on kõik huvitav, põnev ja oodatud? Et pole hirmu? Hirmu hinnete ees ja kaaslaste hinnangute ees? Et asju saab teha läbi põnevuse, uudishimu ja avastuse? Ja mis peamine – kõik ei saa ega peagi kohe välja tulema ja õnnestuma. Kui on luba eksida, siis jääb alles ka julgus proovida. Ja kui turvalised on väikesed klassid, kus õpetajal jääb aega iga lapse jaoks.
Meie noorim tütar on emotsionaalselt väga tundlik ja tubli ning nutikas tüdruk. Nii nagu tegelikult kõik lapsed. Osad lihtsalt matavad need mured ja valud iseendasse ega näita neid välja. Kannatavad ja samal ajal püüavad näida tublide ja tugevatena. Sest moes on ju edukad ja tugevad, mitte mingid “pehmod”. Eks nad õpi seda kõike ikka meie, vanemate, pealt.
Meie pesamuna võitles aga omal moel vastu. Olen tema emotsionaalsuse eest väga tänulik, kuigi see mind alguses väga hirmutas. Ja ärritas. Et mis mõttes ma ei saa ennast vanema jõuga kehtestada? Et mina ju tean, mis on talle parim. Ja nii ta ajas mulle oma näilise kuulekuse varjust kogu aeg sõrgu vastu, kuni mul ei jäänud miskit muud üle, kui kuulata ja kuulda.
Usun, et pole olemas keerulisi lapsi vaid on keerulised olukorrad, mille juures lapsed püüavad ellu jääda.
Olen väga tänulik praegusele õpetajale, kes on andnud endast parima, et minu laps (kõik lapsed) saaks tunda ennast turvaliselt. Tänulik selle eest, mida ta on neile õpetanud ja jaganud. Hoole ja armastuse eest. Siiralt tänulik! Usun, et ka tavakoolides on palju suure südamega õpetajaid. Lihtsalt süsteem on see, mis neid raamidesse surub. Nii arvan mina.
Samas tean, et ei taha lasta oma lapsel muutuda “peab-robotiks”. Selleks, kes teeb asju käsu korras, hirmu pärast ja võistlussituatsioonides. Soovin kogu südamest, et temas jääks igavesti alles loovus, tahe olla uudishimulik, julgus usaldada elu, oskus näha ja märgata head, hoolivus ja ehedus. Ja lubada enesele kõiki tundeid, sest ainult nii same olla terviklikud ja ehedad.
Usun, et selleks on vaja pisut erinevat lähenemist tavapedagoogikast. Laps peab saama teha asju omas tempos ja tema valikuid tuleb usaldada. Teda tuleb inspireerida, mitte kamandada. Ta peab saama tagasisidet, kuidas tal läheb. Seda selges, hoolivas ning abistavas vormis. Ta peab tundma, et temast hoolitakse, tunnustatakse igat pingutust ja saavutust, et tema on oluline. Vaid nii õpib ta kõike ümbritsevat hindama ja kõigisse ning kõigesse hoolivuse ning lugupidamise ja tänutundega suhtuma.
Ja nii siis lähebki minu noorim tütar uude kooli proovipäevadele. Et vaadata, mis on teistmoodi ja kuidas see ikka päriselt talle kõlab. Kui ta tuleb tagasi ning ütleb, et see ei meeldi talle üldse, siis olen valmis temaga arutlema, mis see “see” on. Kas see on uus kool? Tema enda hirmud? Või hoopis tänase ühiskonna hinnangust tulenev kaaslaste suhtumine, et “Kas sa oled “eriline”, et imelikku kooli lähed?”.
Otsuse langetame koos ja lõplik sõna jääb tütrele. Luban päriselt. Minu sõna!
Pean siia lõppu ka veel ühe saladuse lisama. Vägagi isikliku. Teate mis, aegajalt taipan, kuidas ka minu ego sõidab ikka veel mulle sisse: “Kuidas siis ometi Sinu laps ei lähegi nüüd eliitkooli?” Siis vaatan tütrele silmadesse ja tean, et ta õpetab mulle praegu ikka väga-väga palju…
Minu laps on tõepoolest eriline – nii nagu meie kõigi lapsed! Ja see on väärt pühendumist ja iseendas teatud dogmadega silmitsiseismist.
Minu kirjatükk ei pretendeeri sellele, et oleksite selles kirjutatuga nõus. Pigem on minu suurim soov, et prooviksite mind mõista. Mõista, vaadates asju minu vaatenurgast. Sest erinevad vaatenurgad rikastavad.
Võibolla on sellest pisut abi, et mõni lapsevanem julgeb usaldada iseenda sügavat sisetunnet, mis justkui tahaks talle miskit öelda. Minu soov on, et iga laps leiaks enesele sobilikuima kooli. Kooli, mis oleks tema jaoks piisavalt turvaline ja inspireeriv. Et tulevikus oleks Eestimaal üha enam õnnelikke, loovaid ja elu helgusesse uskuvaid inimesi.
Ja päris-päris lõpetuseks. Suhtun lugupidamise ja austusega kõikidesse koolidesse ja haridusasutustesse. Nii nagu ka kõikidesse inimestesse. Vaatamata nende soole, nahavärvile või usutunnistusele. Sest ma valin uskuda, et igaüks meist annab alati endast parima. Nii nagu ta just hetkel suudab ja oskab. Päriselt!
/armastusega urme/
