- Ma olen pettunud.
Pettunud iseendas. Et ma ei suuda teha alati muudatusi, mida märkan ja tajun. Et ma jään kinni oma käitumismustritesse ja vanadesse lõksudesse. Et ma kordan aeg-ajalt samu vigu ja eksimusi. Et ma kukun vahel ohvrirolli ja ei tahagi sealt välja tulla. Et ma olen mõnikord saamatu, aeglane ja laisk.
- Ma olen õnnelik.
Olen õnnelik, et minu elus on palju armastust. Olen õnnelik selle eest, et saan teha seda, mis mulle meeldib ja hingele pai teeb. Kasvada ise ja toetada kõiki teisi nende teekonnal. See annab justkui tiivad ja innustab ka keerulistel hetkedel edasi liikuma ning paneb pilvede taga päikest märkama.
- Ma olen tark.
Ma olen tark, sest suudan olla ehe ja märgata, hoida ning kasutada kõike, mida olen läbi oma teekonna ja õppetundide kogenud ning õppinud. Üha enam suudan eristada ennast oma emotsioonidest ja tunnetest ning nendega mitte kaasa minna ega samastuda.
- Ma olen ärritunud.
Ma olen ärritunud, kui tajun, et asjad ei liigu minu tehtud plaanide kohaselt. Kui kõik ei lähe nii nagu mina tahan ja soovin. Kui märkan, et probleemides on ka minu “panus”.
- Ma olen kurb.
Olen kurb, kui tajun kellegi valu. Hirmu, mis on maetud sügavale hingesoppi. Ka iseenese valu ja hirmu. Tunnen kurbust, kui teeme teineteisele haiget. Isegi kui meil endil on väga valus. Olen kurb, kui tunnen iseeneses ja oma suhetes eemaldumist. Kui ei hoolita.
- Ma olen rõõmus.
Ma olen rõõmus, kui saan selgeks mõne uue õppetunni. Kui oskan märgata väikesi asju. Kui saan kallistada ja olla kallistatud.
- Ma olen haavatav.
Olen haavatav, kui olen siiras ja ehe. Mida puhtamalt tunnen rõõmu, seda tugevamalt kogen ka valu.
- Ma olen kärsitu.
Ma muutun kärsituks, kui ootan miskit nii väga ja see ootus on nii suur, et lihtsalt enam ei jõua oodata. Kui soovin, et asjad muutuksid kiiremini, kui see toimuda saab.
- Ma olen tänulik.
Olen tänulik selle eest, et mul on kallis teekaaslane, kes mind toetab ja innustab. Terved, targad ja ilusad tütred. Et mul on ema, kellele saan pai teha. Olen tänulik, et mu elus on palju sõpru ja teekaaslasi, kes loovad värvi. Et mul on kodu. Tervis. Toit laual.
- Ma olen hirmunud.
Olen hirmunud, kui kogen vägivalda ja mõistmatust.
- Ma olen lahke.
Ma olen lahke, kui jagan. Kui tunnen eneses energiat ja jõudu, et jaksata ning minna.
- Ma olen isekas.
Ma olen isekas, kui olen hirmunud ning kõrvaletõmbunud. Kui tunnen, et mind ei kuulata ega mõisteta.
- Ma olen solvunud.
Olen solvunud, kui tunnen, et mind on justkui reedetud. Kui olen ise reetnud…
Mina olen Mina ja need kõik on osad minust. Ma ei saa neist mitte ühtegi kusagile ära peita või maha jätta. Need lihtsalt on minus olemas. Ja peale nende veel väga palju erinevaid Minasid. Saan järjest enam neist kõigist teadlikuks. Õpin neisse lugupidamise, hoolivuse ja armastusega suhtuma. Nagu oma parimatesse sõpradesse.
Lugupidav ja hooliv suhtumine annab võimaluse iseennast nendega mitte samastama.
Võimaluse mitte kinni jääda, aga olla samal ajal terviklik kõigi oma Minadega.
Imelist avastamist!
/armastusega Urme/
