Ärkasin täna vara. Väljas on vihmaniiske varahommik ja veel päris vaikne.
Und ei tulnud, hoopis mõte läks rändama.
On koolide lõpetamise aeg. Sajad, kui mitte tuhanded noored astuvad sammu uude eluetappi. Enamjaolt on nende mõõdupuuks eelnevalt tehtud sooritused – eksamid, arvestused, testid.
Kuidas neil päriselt läheb?
Olen viimasel aastakümnel kohtunud noortega koolitundides, teraapiaruumis, koolitustel, kursustel, tänaval ning olen kuulnud sadu erinevaid lugusid.
Jah, nad räägivad ning jagavad, kui kuulata.
Noor, kes kutsuti gümnaasiumi vestlusele ning seal öeldi, et sa pole oodatud, sest oled laisk, hoolimatu ja lohakas ja kes ei saa seda ebaõigluse tunnet vanematega jagada, sest vastuseks tuleb – ise oled süüdi; Noor, kes kasutab aineid, sest ta ei oska muidu elust rõõmu tunda ja vanematelt abi küsida ei saa, kuna nad hakkavad muretsema ning siis on lisaks oma muredele veel ka vanemate mured kanda; Noor, kes aastatöö kaitsmisel sai kriitikat kõige eest, mis tehtud ja tegemata sest töö polnud piisavalt akadeemiline (8 klass) ja kes ei julge oma tundeid vanematega jagada, sest nemad on mitme kõrgharidusega edukad ettevõtjad; Noor, kes lõigub end, sest pinge piisav olla ja kogu maailma (eelkõige vanemate) ootustele vastata on lihtsalt nii suur; Noor, keda isa seksuaalselt ära kasutas ja kes jõudis perekodusse, kus ta avatult jagas oma valusaid kogmusi. Jagas palju, sest keegi ei kuulanud päriselt ja kus lõpuks öeldi, et ta ei tohi enam kunagi nendest asjadest kellelegi rääkida; Noor, kes ropendas, kui tundis end kehvasti (uskuge mind, selleks oli päris palju lähimineviku põhjuseid, kui vaid kuulata) ja selle asemel, et küsida, mis sinuga päriselt toimub loeti talle epistlit, kuidas nii pole viisakas käituda; Noor, kes veipis ja tarvitas alkoholi, et tulla toime oma emotsioonidega, sest oli kimpus oma tervisega ja ei tahtnud oma muredega vanemaid veelgi enam muretsema panna; Noor, kes kakles ja peksis, sest minevikutaak oli nii suur ning polnud kedagi, kes lihtsalt kuulaks ja prooviks mõista ta segaseid mõtteid ning tundeid.See on vaid väike läbilõige kõigest, mida olen kuulnud.
Just täpselt, kuulnud.
Selleks, et kuulda, on vaja kuulata.
See teema ongi mul südamel.
Olen tänaseks pea 15 aastat ise õppinud ja õpetanud päriselt kuulamist. Erinevatel kursustel koos Sillega, Gerdaga, teraapiaruumis, koolides, tegelikult igas hetkes.
Keegi neist noortest, kellega olen kohtunud, ei vaja lahendusi, õpetusi, selgitusi vaid esmalt ja eelkõige kuulamist. Seda, et keegi päriselt neid mõistaks. Vähemalt prooviks mõista.
Mäletan oma lapsepõlvest, et ma ei jaganud ühtegi oma muret vanematele.
Miks?
Sest isa lihtsalt polnud olemas ja ta jalutas minema, kui keeruliseks läks ning ema hakkas kohe meeletutes kogustes muretsema. Olin siis vait ja üksi oma muredega. Lugesin, sest internetti ju polnud. Lugesin tonnides raamatuid. Läksin kodust nii kiiresti, kui sain kõige kaugemasse kooli metsandust õppima – mina, üdini linnatüdruk.:)sic!
Ja jätkasin seda mustrit oma elus – kui minu tütred jagasid oma raskusi, siis hakkasin mina muretsema ja selleks, et oma murega hakkama saada hakkasin lahendama, korraldama, targutama. Ma ei osanud teisiti. Ja nad lõpetasid oma murede jagamise.
Miks ma sellest kirjutan?
Seepärast, et me ei saa noori päästa ega aidata erinevaid tegevusi tehes ja lahendusi korraldades. Enamjaolt teeme me neid tegevusi hoopis selleks, et oma tunnetega toime tulla. Noored aga ei vaja päästmist vaid kuulamist ja mõistmist.
Kuulen liiga sageli lauset, et kuulamine, see on midagi mida ma juba oskan ning seda pole küll vaja õppida, see ei aita…
Meil on Sillega oma koolitustel lause, et see, kes väidab end oskavat kuulata ei tea kuulamisest ilmselt eriti midagi…
Ühelt poolt see kurvastab ja samas annab jõudu oma teed edasi käia, sest muutused algavad iseendast.
Mäletan, et aastaid tagasi, oma õpetajateekonna alguses, kui olin ikka tundides üsna hädas ja tahtsin lahendada, aga teadsin, et see ei toimi, ütles üks kallis inimene mulle lause:” Tead, võibolla oled sina hetkel see üks ja ainus oluline täiskasvanu nendele noortele, kes annab neile kogemuse, et kuulamine ja mõistmine on siin ilmas võimalik. Et nad ei pea oma murega üksi olema.”
See kandis mind ja innustas endas kuulamisoskust edasi arendama.
Olgu see lause täna innustuseks kõigile täiskasvanutele – vanematele, õpetajatele, sotsiaaltöötajatele, eripedagoogidele jne.
Kuidas oleks saata noori sel kevadel teele lausega: “Kallid lõpetajad, ma pole ilmselt olnud teie jaoks neil aastatel väga hea kuulaja. Ma lihtsalt pole osanud ning see pole teie süü. Olete mulle väga olulised ning erilised ja iga teie lugu on alati väärt kuulamist ning mõistmist. Soovin kogu südamest, et teil oleks elus alati vähemalt üks inimene, kes seda kõike teile pakuks ning mis veelgi olulisem, et oleksite ise see inimene kellegi teise jaoks. Ilusat lendu!”
PS. Kui kellegi on ideid, kuidas seda kõike laiendatult meie ühiskonda ja haridussüsteemi edasi viia, siis olen väga avatud aruteludele.
Seniks aga rahulikku ja hinnangu- ning lahendamisvaba koolilõpuaega!
