Mul on kurb. Päriselt. Samas proovin kogu hingest mõista. Ikka selleks, et mitte omakorda hinnanguline olla, sest kõige enam mõistmist ja armastust vajavad need, kes oma tegudega seda justkui kõige vähem väärivad…
Pilt 1. Paar aastat tagasi.
Üks Eesti haigla. Istun analüüside järjekorras ja ühtäkki tuleb ühest kabinetist välja ema koos oma pojaga. Poiss on kusagil 7-8 aastane ja tegemist on neuroloogia osakonnaga ehk siis üsna „raske“ osakonnaga. Ema on väga ärritunud ja sikutab poissi käest mööda koridori ise väga intensiivselt pragades: „Kas sa oled idioot või? Miks sa ei vasta, kui arst sinuga räägib? Mis see arst nüüd meist mõtleb… Täiesti debiilik oled…“ Väike poiss tõmbab pea õlgade vahele ja vaatab klaasistunud pilguga kaugusesse. Pisaraid pole. Kuulan ja tunnen, et tahaks seda ema raputada, et mida sa oma lapsega teed… Hingan. Võtan julguse kokku, tõusen püsti ning järgnen neile. Enne lifti ema ja poeg peatuvad ning ema teeb pausi oma sõnadevoolus, et hinge tõmmata. Panen talle käe õlale ning ütlen, et ma kujutan ette, kui suur võib olla mure oma lapse tervise pärast… Ilmmõõtmatu… Et ma tean seda muret… Olen tundnud… Pikk vaikus. Ema vaatab mulle otsa ja ta põskedele veerevad pisarad. Ta nutab. Kurjuse all on valu ja kurbus. Hirm. Ema silmad tänavad. Mõistmise eest. Et ma ei kritiseeri ega halvusta. Ei õpeta ega anna hinnanguid.
Pilt 2. Paar nädalat tagasi.
Ühe Eesti põhikooli üks tore seitsmes klass. Käin seal juba neljandat aastat korra nädalas koos lahedate poiste ja tüdrukutega arutlemas elus oluliste asjade üle. Õpime päriselt kuulamist, empaatiat, kohalolu. Oma mõtete ja tunnete seoste leidmist. Liigume tasahilju, aga kindlal sammul. Järjest kindlamal. Järjekordne ühine arutelu teemal kurbus. Mis on see, mida sa vajad, kui tunned endas sügavat ja ääretut kurbust? On palju erinevaid vastuseid ning ühtäkki tuleb vastus, et pakki sigarette ning pudelit „Vana-Tallinnat“. Märkan endas tänulikkust, et see välja öeldi, sest nii ju väga valdavas osas meie ümber ongi. Tänan ja tunnustan ütlejat tema julguse ja aususe eest. Arutleme koos, et see on üks ning paljukasutatav viis oma kurbuse alla surumiseks kuni kurbus moondub kurjuseks, millel on päris mitmeid erinevaid väljendusvorme alates väikesest kiusamisest või aasimisest kuni enesehävituse ja vägivallani välja. Ega ma ju ei tea, kas ja kui palju see arutelu muudab nende noorte elu ja valikuid, aga loodan, et väike seeme-taipamine kurbuse ja kurjuse seosest on nende südamesse istutatud, mis saab vaikselt võrsuda ning kanda vilju siis, kui on just vajalik aeg.
Pilt 3. Täna.
Üks minu hea sõber jagab FBs Imre Sooääre postitust armastusest ja sellest, mis elus päriselt tähtis. Tähetolmust. Selles oli väga palju ausust, südamlikkust ja maailmale ilusasti otsa vaatamist. See puudutab mind ja ma jagan. Jagamise tulemusena saan oma postkasti ning seinale paar väga inetut kommentaari ja ütlemist. Hinnangut. Maailmavaate ning seksuaalse orientatsiooni kohta. Jään mõttesse, et kuidas see küll saab niimoodi olla, et anname oma hinnangu kergekäeliselt kõigele, mis meile ei meeldi või loogiline ei tundu. Et loome ühe sõrmenipsuga viha ja vastandumist. No näed, järelikult saab küll niimoodi olla. Saab veel rohkemgi ja miskipärast on viha õhutajatel tuline meelekindlus, et nad ajavad „õiget asja“. Et nende tõde annab justkui õiguse oma prügiämber kellelegi lihtsalt sülle tühjaks kallata. Inetult, labaselt ja viha õhutades. Mis mind aitab? Ikka see teadmine, et kurjust põhjustab kurbus, valu ja hirm. Kui ometigi leiduks piisavalt inimesi, kes neid parasjagu hinnanguid andvaid ja inetult ütlevaid-käituvaid inimesi päriselt kuulaks ja läbi oma armastuse aitaks neil kurjuse juurest leida tee kurbuse juurde… Kui ometigi… Mina olen valmis päriselt kuulama ja mõistma. Ilma hinnangute ja sildistamiseta. Ja aeg-ajalt vajan, et ka mind kuulatakse. Armastuse ning hoolimisega. Eriti just siis, kui on raske saada ühendust oma kurbusega ja palju “loogilisem” tundub seda kurjusena väljendada.
Et lõpuks kõik asjad ausalt ära rääkida tahan öelda, et minu ideaalmaailmas on peremudel, kus on ema ja isa, mitte kaks ema või kaks isa. Soorollidest veelgi olulisem on aga minu jaoks see, et peres oleks armastus, rahu, hoolimine ja kohalolu. Minu lapsepõlvekodus olid ema ja isa. Lisaks neile ka palju alkoholi, tülisid ja ebaturvalisust. See, mida ma kõige enam igatsesin oli rahu, ühendus ja turvalisus. Et ma ei peaks muretsema, kas täna on rahu ja rõõm või tüli ja riid. Tore õhtu või purjus isa ja näägutav ema. Tahtsin olla laps ja kasvada vanemate poolt loodud soojas ja turvalises vanemate omavahelist armastust täis ruumis, mis on parim keskkond ühe lapse isiksuse terviklikuks arenguks. Ja teate, seda ei suuda asendada mitte miski. Kui me täiskasvanutena ometigi valiksime keskenduda iseenda paremaks inimeseks muutmisele ja oma pere ning kodu turvalisemaks paigaks loomisele, siis olekski juba väga palju parem. Meie lastel, meil endil ja meie Eestil.
